Taanlased teevad Poola toiduainetega Armstrongi

Ehkki Poola majandus on ELi 27 liikmega liitu kuulumisest palju võitnud, on see mõne sektori puhul eriliselt positiivne olnud. Pärast aastaid väldanud kiiret ja kulukat moderniseerimist, et täita ELi kõrgemad kvaliteedi- ja ohutusnõuded, said Poola toidukaubad juurdepääsu uutele atraktiivsetele lääne turgudele, kus need maitsvad ja heas hinnas tooted ka valdavalt hästi vastu võeti.

Esialgsetel hinnangutel eksportis Poola mullu toidukaupu 15,5 miljardi väärtuses, millest kolmandiku moodustasid tooted, mis Poolas tegutsevad välismaised jaeketid tellisid müügiks oma koduturul. Briti Tesco ostis Poolast toidukaupu ligi 400 miljoni euro väärtuses oma kaupluste jaoks üle maailma. 600 Tesco kaupluses Suurbritannias on Poola tooteid üksi pakendatud kaupade kategoorias ligi 250 erinevat nimetust. Saksa Lidli puhul ületas ostusumma 2011. aastal 250 miljonit eurot, mis märkis eelnenud aastaga 40% suurust kasvu.

Ent vanad eelarvamused on visad taanduma ning osas riikides näib hirm „metsiku Ida“ ees olevat täies elujõus. Taani Kuningriik „uhkeldab“ Euroopa Liidu kõrgeimate jaehindadega. See ei ole ühele säästumarketite ketile hea – nii kasutas Taani säästumarketite keti Netto juht Claus Juel-Jensen intervjuud ajalehele Berlingske, et Taani tarnijatele edasi öelda, et kui nad oma hindu alla ei lase, hakkab Netto rohkem ostma Rootsi, Saksamaa ja Poola tootjatelt. Tegevjuhi plaan pöörduda tootjate poole meedia vahendusel andis aga tagasilöögi, vallandades nii Taani tarbijatelt kui poliitikutelt terava kriitika Poola toidukaupade aadressil. Selle tagajärjel oli Netto, mis tegutseb koos Føtexi ja Bilkaga AP Møller-Maerskile kuuluva Dansk Supermarkedi all ning millel on Poolas 276 kauplust, sunnitud Poola nende riikide seast välja jätma, kust plaanitakse toidukaupade importi suurendada.

Ehkki iseenesest pole midagi pahasti, kui tarbijad eelistavad kodumaist – olgu pealegi, et osaliselt elukutseliste arvamuskujundajate õhutusel, on see siiski hämmastav, et Poola tümitajatega liitus ka üks Taani valitsuse liige. Taani põllumajandusminister Mette Gjerskov (sotsiaaldemokraadid) väljendas oma vastumeelsust Netto plaanide suhtes Twitteris. „Netto kavatseb osta Poola kaupu. Hmm. See tähendab rohkem pestitsiide, halbu loomapidamistingimusi ja madalamaid palku. Valik on sinu!“ säutsus minister. Huvitav on, et hiljem kustutas Gjerskov oma säutsu. Võimalik, et ta sai tagantjärele aru selle rumalusest või andis mõni diplomaatiliselt tundlikum kolleeg talle nõu. Kuid Gjerskov ei saa end kuidagi ignorantsusega välja vabandada – enne parlamenti pääsemist töötas ta Taani põllumajandusministeeriumis.

Ka põllumajandussektori lobigrupid hüppasid reele: „Netto võib muidugi teha, mis tahab, kuid (Taani) toodang on ohutu, ilma ravimijääkide ja salmonellata,“ ütles Taani talunike ja toidutööstuse katusorganisatsiooni Landbrug & Fødevarer analüüsiosakonna juht Annette Toft ajalehele Berlingske. Niipalju siis Euroopa ühisturust, millega ühinemiseks me kõik pingutasime.

Mis puutub Nettosse, siis andis firma järgi avalikkuse survele ja ähvardustele boikoteerida Poola tooteid (mida firma oli tegelikult juba pikka aega müünud ilma igasuguste probleemideta).

„Me näeme, et tarbijad tahavad Taani tooteid ja lõpuks on ikkagi tarbija see, kes otsustab Netto kaubavaliku,“ ütles tegevjuht Juel-Jensen Berlingskele, ehkki vaid paar päeva varem oli ta öelnud, et Netto plaan on osta „parimat ja odavaimat“ toidukaupa, mis saada on, sõltumata päritolust. Netto teatas, et algne otsus osta rohkem kaupu Poolast oli tingitud soovist tugevdada firma positsiooni selliste rahvusvaheliste säästukettide vastu nagu Aldi ja Lidl, mis ostavad oma tooted palju laiemalt varustajate ringilt kui Netto. See samm oleks ühtlasi sundinud Taani toiduainete tootjaid konkureerima otse Poola tootjatega.

Piir majandusliku patriotismi ja inetu natsionalismi vahel on üsna õrn ning näib, et mõned taanlased on sellest üle astunud. Selles ei ole midagi halba, kui kohaliku ettevõtluse ja hõive toetamiseks ostetakse kohalikke tooteid – see on loomulik strateegia, mida järgitakse üle ilma. Kui aga ühe ELi riigi valitsuse liige hakkab laimama ja halvustame teise liikmesriigi tooteid, esitamata seejuures mingeid tõendeid, on olukord teine.

Ei saa välistada, et Gjerskov lihtsalt unustas ennast hetkeks, kuid poolakana, kes on Poola sealiha söönud ammu enne kui taanlased tutvustasid mu kaasmaalastele tööstusliku sealiha tootmise keskkonna- ja toiteväärtuse eeliseid, tajun ma seal midagi muud. Tajun omajagu vastutulelikkust, kuid ka teatud hirmu noorema, dünaamilisema ja sihikindlama Euroopa ees. Äris, nagu spordis, on peamine konkurents, kuid üksnes aus mäng tagab püsiva tunnustuse. Kes selles kahtlevad, küsigu Lance Armstrongilt. Tema teab omast käest.