Elamislubade skandaalis visati laps pesuveega välja

Start-up-elamisluba, st et Eestis registreeritud riskikapitalifondi investeeringu või riikliku toetuse saanud iduettevõtte loojad saavad elamisloa ettevõtluseks lihtsustatud tingimustel, on kindlasti suur samm edasi. Seni on sarnast skeemi rakendanud näiteks Kanada, mis üritab edukaid iduettevõtteid Ameerika Ühendriikidelt üle lüüa ja näeb just immigratsioonireeglite kohandamist ühe selle eesmärgi saavutamiseks sobiva vahendina. Ehk võiks siiski tõsiselt arutleda ka selle üle, kuidas Eestit ettevõtlikele nohikutele avades piiri rikaste investorite jaoks mitte suletuna hoida. Kanadas on neid võib-olla piisavalt, aga Eestis kindlasti mitte.

Praegu on jõukal Eestis elada soovival ameeriklasel, ukrainlasel või mõnel teisel “kolmanda riigi” kodanikul peaaegu võimatu siinset elamisluba saada. Ülemöödunud aasta elamislubade skandaali tõttu on võimalikke pragusid kinni pannes paraku ka laps koos pesuveega välja visatud.Kahjuks ei ole keegi julgenud seda avalikkuse silmis justkui tervikuna hukka mõistetud teemat siiani aruteluks tõstatada. Iseenesest ei ole ju investorile või lihtsalt majanduslikult kindlustatud inimesele elamisloa andmine automaatselt halb.

Halb on see, kui investeering ei ole tegelik, tegu on teadliku petmisega või ka see, kui elamislubade vahendamisega tegelevad poliitikud, jättes paratamatult teemast mulje kui hämarast mõjuvõimuga hangeldamisest. Samas, nagu jällegi mitme teise riigi kogemus näitab, on ju ometi ka “õige äri” elamislubadega võimalik. Miks ei võiks meie lahenduseks olla investeeringunõue Eestis registreeritud riskikapitalifondidesse?

Seoses sel aastal toimuva välismaalaste seaduse muutmisega on ainulaadne võimalus “Edukas Eesti” konkursil tunnustust leidnud mõte täies mahus ellu rakendada. Jah, kindlasti tuleb mõelda ka võimalikele riskidele ja sellele, kuidas neid kontrollida – aga see ei tohiks tähendada täielikku blokaadi rikastele investoritele. Kas me julgeme selle teema üle edasi arutleda?