Savisaar, kuhu vabandus jäi?

Aastaid pigistasid Ivo Parbus ja Elmar Sepp kinnisvaraarendajatelt raha keskerakondliku propagandamasina tööshoidmiseks ning enda elustiili katmiseks. Tallinna võimu juures, kus ilma Savisaare teadmata ei lenda ka kärbes, ei saanud selline korruptiivne tegevus käia ilma linnapea heakskiiduta. Viiteid selle kohta leiab kohtutoimikust, linnaplaneerimisameti ametnikud räägivad, kuidas Parbus põhjendas enda aktiivsust teatud asjade läbisurumisel abilinnapea või linnapea korraldustega. Samuti soovinud just linnapea Tallinna farmaatsiatehase detailplaneeringu lülitamist kõrghoonete teemaplaneeringusse.

Teatavasti maksis farmaatsiatehas SA-le Jüri Vilmsi Sihtkapital 500 000 krooni reklaamide eest, mida ajalehtedes Kesknädal ja Vesti Dnja kunagi ei ilmunud.

Ehk sellepärast ongi Savisaar kahvlis, sest keeruline on vabandada alluvate tegevuse eest, millele oled ise rohelise tule andnud. Veelgi keerulisem on taunida alluvate korruptsiooni, kui sul endal on Šveitsis fond ning konto privaatpangas, mille rahaasjad on enam kui kahtlased.

Kui keskerakondlaste ainuvõimu all olevast Narvast on saanud poliitpättide kasvulava, siis sama peab kahjuks tõdema ka Tallinnas. Lisaks kriminaalkaristuse saanud tegelaste susserdamistele, jääb kohtutoimikust silma praeguste riigikogu liikmete Priit Toobali ja Lauri Laasi aktiivne sehkendamine kinnisvaraarendajatega.

Millegipärast on ka sümptomaatiline, et erakondade räpase töö ehk musta raha kogujad kuuluvad tavaliselt korraga mitmetesse linna või riigi ettevõtete nõukogudesse. Nii oli Elmar Sepp aastail 2007–08 Eesti Posti, Tallina Vee, Tallinna Soojuse ning Tallinna Diagnostikakeskuse nõukogudes. Meenutame, et ka Reformierakonna kilekotimees Kalev Lillo jõuab riigikogu liikme töö kõrval olla nii EASi, Tallinna Sadama kui ka Eesti Lootsi nõukogudes.

Eks lisab nõukogudesse kuulumine rahastajatega läbirääkimiseks kaalu ning annab võimaluse linna- ja riigiettevõtetes protsesse lükata ning otsuste ja info juures olla.Kuniks meil on endiselt erakonnajuhte ja linnapäid, kes alluvate korruptiivse tegevuse eest isegi ei vabanda, siis poliitpättide kasvulava tühjenemist karta ei ole. Erakondadel on alati raha vaja ning paistab, et ega suurt vahet pole, kellelt ja mismoodi see tuleb. Ka auahneid ja eetikale sülitavaid parteilasi on nii oma võimu kindlustaval juhil alati võtta.