Sain tänavu märtsis 40aastaseks. Samal kuul suurendasin oluliselt oma III pensionisamba sissemakset. Nüüd mais tegin II samba sissemakse suurendamise avalduse, kirjutab Äripäeva toimetaja Kristi Malmberg.
Nii mõnedki head tuttavad, kellega sellest seltskonnas juttu tuli, imestasid, miks ma seda teen. Mis sa loodad midagi tagasi ka saada sealt või, küsisid nad muiates.
Olen seda sorti suhtumist rahapaigutustesse viimasel ajal aina rohkem märganud. Masu ajal väiksemaks söödud pensionifondid ja finantskriisi keeristesse kadunud aktsiainvesteeringud on oma töö teinud. Nüüd arvab niigi umbusklik keskmine eestlane, et investeerimine on lollidele. Pane parem kohe oma raha põlema või tee sõpradele uhkelt välja, saad mingitki kasu.
Minu arvates on tegu ohtliku mõtteviisiga. Neil pensionisammaste põlastajatel pole reeglina ka muid investeeringuid, oma Eesti oludes päris hea sissetulek kogutakse lihtsalt arveldusarvele. Tegelikult pole seda sorti rahakogujatel olulist vahet meie vanemate ja vanavanematega, kes pesu alt rublasid ja kroone vajalikul hetkel välja koukisid. Ühtmoodi kaotab raha väärtust nii pesukapis kui tavalisel pangaarvel. Ja loomulikult teavad nood varases keskeas säästude kogujad seda, kuid midagi arukat oma rahaga ette ei võta. Ilmselt ei julge.
Või siis ka ei oska. Umbes poolteist aastat tagasi küsisin ühest pangast investeerimisnõustamist (ei, ärge hakake mulle helistama, ma enam ei vaja seda). Nõustaja aga oskas mulle rääkida vaid väga elementaarset juttu pensionisammastest ning minu küsimuse peale Kesk-Aasia aktsiafondide kohta jooksis tal juhe silmnähtavalt kokku. Ausalt, ma lahkusin sealt tundega, et oleksin võinud seda nõustajat ise veidi nõustada. Kindlasti ei arva ma nüüd, et kõik pankade nõustajad on ühe vitsaga löödud ja nende jutule minna ei tasu. Aga nende taset tasub pankadel teravamalt jälgida küll.
Muidugi pole ka pensionisambad koht unelmate investeeringuks. Kui pealehakkamist on, tasub vaadata ikka äkilisemate lahenduste poole. Ent ma usun, et pensionisambad on parem kui mitte midagi ja esimesteks sammudeks investeerimismaailmas sobivad väga hästi. Ah et loodate vanaduses hoopis laste peale? Võib-olla kõlab jõhkralt, aga selle investeeringu tootlusel pole küll mingit garantiid. Aeg näitab, kas mu lapsest kasvab tubli maksumaksja või hoopis koorem sotsiaalsüsteemile. Või mis riigi rahakotti üldse hakkavad meie põlvkonna laste maksud laekuma?
Investeerimine pole lollidele või hulljulgetele mõeldud ajaviide. Muidugi jääb alati võimalus kõrbeda, aga jääb ka võimalus investeeritut mitmekordistada. Seda viimast arveldusarvel seisva rahaga ei juhtu.
Autor: Kristi Malmberg, Vilja Kiisler
Seotud lood
Nagu mitmed näited tõestavad, võib investeerimisega oma raha tulevikus mitmekordistada. Kui inimesel ei ole finantsharidust ja investeerimiskogemus on väike, aga tahab oma raha kontrollis iseseisev olla, tuleks teatud reegleid järgida.
Passiivne investeerimine on saanud populaarseimaks raha kasvatamise meetodiks, ütleb investeerimisuuringutega tegeleva ettevõtte Morningstar asepresident John Rekenthaler.
Säästumarketi ja logistikafirma Smarten looja Sven Mansbergi hinnangul võib investeeringuks olla ka auto või ajalehe ost, ent tema üllatavaimaks interveeringuks oli sisenemine jaekaubandusse.
2018. aastal Leedus loodud ühisrahastusplatvormi
Profitus idee sündis järk-järgult, kui kinnisvara ostjate ja müüjatega suheldes ning kinnisvaraprojekte arendades võis näha inimeste üha suurenevat investeerimishuvi.
Enimloetud
5
“Infortar on kodubörsi üks ambitsioonikamaid ettevõtteid”
Viimased uudised
Lisatud analüütikute kommentaarid!
Õigusruum ja ärikultuur riigis on euroopalik
Hetkel kuum
“Infortar on kodubörsi üks ambitsioonikamaid ettevõtteid”
Tagasi Äripäeva esilehele