Vett oskab Reformierakond hästi sogaseks ajada, vabandust paluda ei ole seni osanud, leiab ajakirjanik Marta Jaakson.
Kui sõitsin eelmisel nädalal, veel enne häältevarguse skandaali puhkemist taksoga tööülesandeid täitma, vaatas sohver Tallinna kaunistavaid Reformierakonna uhkuse-plakateid ja küsis nördinult: „Kas Reformierakond ei tea, et uhkus ajab upakile?“
Uhkus Eesti ja Eesti saavutuste üle on muutunud valelikuks susserdamiseks, mis on viimaks aktiviseerinud ka presidendi. Piinlik on Reformierakonna tippude üksteist ründavate, mõõdutunde kaotanud sõnavõttude pärast. Kodusõjaks käändunud kähmlemises ei näita peaminister Andrus Ansip ennast enam mitte isegi emotsioonitu pankrotihaldurina, vaid teflonpannina, mille külge miski kinni ei jää.
Kuna valitsev erakond ei näi mõistvat ühe toreda koomiksi kaudu tuntuks saanud tõde, kordan siin onu Beni lauset noorele Peter Parkerile koomiksis ja filmis Ämblikmees: suure jõuga kaasneb suur vastutus. Viisakas oleks oma eksimusi tunnistada ja nende pärast vabandada, mitte lasta kõigel mööda külge maha joosta, justkui arvates, et ainult see üks partei teab, kuidas on õige ja teiste argumentidel ei ole mingit tähtsust.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!