„Kolhoosikorrale pole alternatiivi!“ Just nii olevat legendi järgi hüüatanud üks majandusprofessor täpselt siis, kui see avaldus paigutas ta juba lootusetult ajaloo kaotajate poolele, meenutab oma arvamusloos SEB privaatpanganduse strateeg Peeter Koppel.
Hiljem on selle professori järjekindlad analoogsed sõnavõtud tekitanud kahetist reaktsiooni. Kõigepealt küll naerdakse, kuid siis ikkagi kasutatakse neid väljaütlemisi ülima sümbolina selle kohta, mis on meie majandushariduses valesti.
„Toiduhindu saab reguleerida kaupluste lahtiolekuaegadega!“ teatab tõsimeeli ülalmainitud tegelase vähem legendaarne kolleeg. Ning nii kaupmehed kui hulk majanduse toimimismehhanismidega veidi enam kokku puutunud inimesi jäävad tühja pilguga kaugusse vaatama, sest ajus ei teki mingit loogilist seost nende kahe asja vahel. Seos jääb tekkimata ka siis, kui kogu mõtteavaldus mitu korda üle lugeda.
„Revolutsioonijärgne Venemaa oli maailma kõige progressiivsem riik!“ karjatab juhtiv kultuurikriitik ja „vasakintellektuaal“ sotsiaalmeedias, teenides ära oma jüngrite kestvad kiiduavaldused. Taas tuleb peast haarata, sest just päev varem Vikerraadios kuulatud „Müstilise Venemaa“ saatetund sunniks hindama selle lause kõige mustemaks võimalikuks huumoriks. Kuid ei. Suure tõenäosusega mõtlebki hüüatuse autor nii, kinnitavad ka tema varasemad sõnavõtud.
Mis on neis seisukohtades ühist? Nimelt see, et nende taustal on tunda selgelt marksistlikku hõngu. See hõng näib meie praeguses ajas sobivat, sest masuga peatus siinse elustandardi paranemine ja frustratsioon on tekitanud rahvas soovi magusate muinasjuttude järele. Re-bränditud „teaduslik marksism“ tundub olevat üks muinasjuttudest, mis üha enam kandepinda kogub. Lollikindel viis „feimi“ koguda, mis pealegi maailma trendidega igati kooskõlas. Riik tehku! Üksikisiku vastutus vähenegu ja talle jäägu heaolu!
SEB privaatpanganduse strateeg Peeter Koppel tõdeb, et usk sotsialismi elab Eestis edasi nii poliitilisel kui akadeemilisel tasandil ning viimane aeg oleks hakata neid seisukohti revideerima. Loe pikemalt tänase Äripäeva paberlehest.
Seotud lood
Muuseumikvaliteediga kunsti on võimalik osta vähem kui poole iPhone’i eest, leiab investor Riivo Anton. “Ma paneks piiri 500 euro peale– sealt on kindlasti võimalik leida häid teoseid, mille järeltulijad saavad pandimajja viia.”