Kaubanduskoda: Tamkivil väärt ettepanekud

Arutelu, kuidas saaksime muuta Eestit nii välisinvestorile kui ka kohalikule ettevõttele atraktiivsemaks, võiks toimuda pidevalt. Kõik ettepanekud ei pruugi teostatavad olla, kuid murede eiramine oleks vastutustundetu.

Eesti tutvustamine maailmas on pidev kohustus. Eestlaslikus tagasihoidlikkuses ja rahulolematuses peitub oht, et unustame positiivse ja asume välismaailmalegi enda kiitmise asemel muresid kurtma. Oleme riikidevahelises konkurentsis kõrvuti kõigiga ning kuna meil võimalusi massiga löömiseks ei ole, tuleb leida teisi vahendeid.

Me ei saa ilmselt kunagi kulutada Eesti turundamise peale sama palju, kui seda teeb näiteks Soome, kuid seda, mida teeme, tuleb teha läbimõeldult ja hästi. Kõik võimalused tuleb maksimaalselt ära kasutada: riigiametnike või poliitikute olulised visiidid, riigi ühisstendid maailma olulisematel messidel, osalemine maailmanäitusel.

Et keegi üldse kaaluks peakontori loomist või toomist Eestisse, peab ta Eestist ja meie positiivsetest külgedest midagi teadma. Mida reaalsemalt või käegakatsutavamalt, seda parem. Selliste teadmiste puududes ei hakka keegi isegi arutama, kas me maksunüansside võrdluses ettevõtte asukohaks sobitume või mitte. Seega on esmatähtis, et me üldse jõuaksime nendesse võrdlustesse, mille alusel keegi hakkab otsustama, kas peakontor või arenduskeskus Eestisse tuua või mitte.

Sinna jõuame aga siis, kui räägime ise endast maailmas positiivselt. Seda, millest rääkida, ei pea ka pidevalt uuesti leiutama. Kuigi võib-olla sada tuhat ettevõtjat on kuulnud meie tulumaksusüsteemist või juhtuvad teadma midagi meil laialt levinud toimivatest e-lahendustest, võib kindel olla, et mitmed miljonid ei tea sellest midagi. Pole kunagi kuulnudki ega tea sedagi, kus Eesti täpselt asub. Toimivad argumendid tuleb potentsiaalsete otsustajateni viia. Seda sõnumit saavad viia ettevõtjad, poliitikud, ametnikud - kõik, kes Eestist väljapoole õppima või tööle on läinud.

Tuntuse suurendamise ja peakontorite Eestisse tulemise eeldus on ühendus muu maailmaga. Regulaarsete lennuühenduste hoidmine ja uute rajamine olulistesse Euroopa sihtkohtadesse on vältimatu.

Tamkivi teine ettepanek äriseadustiku analüüsiks on samuti mõistetav. Kuigi viimastel aastatel on just osaühingu juhtimise osas tehtud mitu muudatust ja juhtimisvõimalused on muutunud paindlikumaks, ei saa välistada, et midagi saab veelgi ajakohastada ja lihtsustada. Ilmselt on võimalik suurendada omanike otsustuspädevust, et kujundada äriühingu struktuur oma ärimudelile sobivamaks nii, et ka võlausaldajate riskid sellest ei suureneks. Seadus ei peaks seda ette ütlema rohkem, kui minimaalselt tarvilik. Nii nagu maksumuudatuste puhul tuleb alati kaaluda ka maksupettuste suurenemise riski, tuleb ka äriseadustiku muutmisel leida sobiv tasakaal ettevõtlusvabaduse ja võlausaldajate kaitse vahel.

Optsioonide maksustamise teema on Eestis tervikuna veel suhteliselt noor, kuid sellega seoses on tõesti välja toodud nüansse, mis teistes riikides teisiti on lahendatud või ettevõtjaile probleemsed. Optsioonide maksustamise reeglid on Eestis juba mõne aasta kehtinud ning on paras aeg nende toimivust ja rakenduspraktikat analüüsida. Aspekte, mida analüüsida, on mitu – kas võiks lühendada teatud tingimustel optsiooni omamise tähtaega, mille täitumisel maksukohustust ei teki, või välistada erisoodustuse tekkimine osalusoptsiooni realiseerimisel ka juhul, kui optsiooni realiseerimine toimub seoses enamust omava investori vahetumisega jne. Analüüsi järel saab otsustada.

Maksulepingud riikide vahel on olulised. Olulisem kui lepingute suur arv on nende sisu. Tihti on näiteks toodud Hollandit, kus maksulepingud ja maksusüsteem oma koosmõjus on loonud soodsa pinnase investeeringuid haldavate emafirmade asutamiseks. Ei saa öelda, et samasugune  maksuleping meil samamoodi tööle hakkaks. Samuti võib olla, et meie süsteem on tervikuna võttes parem mõne teist liiki ettevõtluse arenguks.

Kui vaadata riike ja sõlmitud või sõlmimisek olevate topeltmaksustamise vältimise lepingute arvu, on olukord üsna hea, kuid kindlasti tekitab ettevõtete majandusgeograafia nõudlust juurde. Eestil on viimastel andmetel jõus 52, Lätil 54, Leedul 49 maksulepingut. Soomel aga näiteks 70, Singapuril 71, kuid Islandil kõigest 36. Omaette küsimus on, kas tuleks suurendada ressursse, et olemasolevaid lepinguid ja nende rakendamist analüüsida ja uute lepingute läbirääkimisprotsesse kiirendada.