Sven, töötukassas pole teie raha!

Töötukassa – sisuliselt riigi, töötajate ja tööandjate loodud kindlustusselts mustade päevade vastu – oli oma sünnihetkel suurepärane tegeliku ja sisulise sotsiaalpartnerluse näide. Koos teeme tööd, koos teenime raha, koos paneme kõrvale ka halbade aegade tarbeks. Töötukassaga oli hea näide illustreerimaks Eestit kui paindlikku ja tõhusat riiki.

Kolmapäeval parlamendis suure tõenäosusega heakskiidu saav riigieelarve seadus paneb punkti pikale afäärile, kus üks kolmest lepingupartnerist on ülejäänud kahest – töötajatest ja tööandjatest – järjekindlalt üle lasknud. See on sündinud sammhaaval ja hiilimisi, nii et kalendris polegi üht kindlat kuupäeva sotsiaalpartnerluse leinamiseks; ometi on selles sogases vees järjekindlalt ära lahustunud kõigepealt töötajate ja tööandjate üheskoos kogutud raha ning takkaotsa ka kogu partnerluse põhimõte ise.

Riigieelarve seaduse lõpust leiame paragrahvi 119, mis põlistab jäädavalt töötajate ja tööandjate kõrvalejätmise tööturu kujundamisest, mis oli ometi töötukassa loomise tüvimõte. Eelnõu ütleb, et töötuskindlustusmakse ettepaneku tegemiseks peab töötukassa nõukogu õigustama oma ettepanekut nelja aasta majandusprognoosiga, milliseid ei koosta tõsiseltvõetaval tasemel isegi rahandusministeerium ega Eesti Pank. Kui eelnõu varasemas versioonis tohtis valitsus maksemäära omatahtsi muuta vaid „mõjuval põhjusel“, siis kolmapäeval saali jõudvast versioonist on see sümboolnegi piirang kadunud, või õigemini liikunud teise kohta: selgub, et hoopis nõukogu tohib maksemäära muutmiseks teha ettepaneku vaid „mõjuval põhjusel“.

See eelnõu seadustab sisuliselt töötuskindlustusmakse määra ja tööturu vahelise seose läbilõikamise, mis on seaduseandja varjamatu soov olnud juba aastaid. Algne kolmepoolne kokkulepe, et töötuskindlustusmakse määr ei tõuse kokku üle 1,5%, lennutas seadusandja üle parda juba töötukassa esimestel aastatel. Pisut hiljem kuulsime "Foorumi" saates, kuidas rahandusminister nimetas meie, töötajate ja tööandjate kogutud raha mängleva kergusega läbivalt riigi rahaks, ning meie raha faktilise natsionaliseerimiseni ei läinudki enam kaua aega. Lisaks kokku lepitud ülesannetele on seaduseandja sujuvalt lükanud töötukassa kanda järjest enam riigi ülesandeid.

Viimastel aastatel pole ka jäänud kahtlust, et koalitsioon käsitleb töötuskindlustusmakse määra varjatud tulumaksulisana. Sellise mugavana, mida ei pea omavalitsustega jagama. Nüüd saali jõudev eelnõu põlistab selle ettekujutuse seaduse jõuga. Ning riigieelarve seaduse jõustumisel on reaalsus selline: meie, töötajad ja tööandjad, kuuleme küll enda kogutavast kindlustusrahast, aga tegelikult määrab riik omatahtsi maksu, riik kogub maksu, riik kasutab omatahtsi seda maksuraha, riik annab omatahtsi üha uusi riigi ülesandeid töötukassa õlule.

Härra Sven Sester! Rahanduskomisjoni esimehena olete te näidanud, et seadusandja võib täitevvõimu haldusanarhiale käe ette panna. Te olete ise korduvalt seisnud sotsiaalpartnerluse põhimõtete eest. Ma ei eita, et nii töötajate kui tööandjate esindusühendused lootsid, et teie juhitav rahanduskomisjon mõistab kokkuleppe ja sotsiaalpartnerluse väärtust.

Täna olete te Eesti tööinimesi ja tööandjaid alt vedanud.

Ma ütlen siis välja: Sven, te ei saa asjast aru. Töötuskindlustusraha ei ole teie, see tähendab riigi oma. See on töötajate ja tööandjate koos kogutud raha, mille ühises juhtimises oleme riigiga must valgel kokku leppinud.

Kui õige ausam oleks lõpetada sotsiaalpartnerluse imiteerimine ja viia tänase töötukassa vorm vastavusse sisuga, mille olete talle tänaseks andnud. Ehk siis kruvida tagasi silt tööturuamet. Oleks kurb, aga vähemalt aus.

Autor: Vilja Kiisler, Toomas Tamsar