Riik peab suurendama oma panust maaelu arengusse, mitte seda kärpima!

Erinevalt suurtootjate esindajate väljaöeldud argumentidest põhjendame oma seisukohta mitte niivõrd teiste riikide suuremate toetustega ja rahvusvahelise konkurentsiga, vaid vajadusega säilitada ja suurendada Eesti maapiirkondade asustatust ja seal majandustegevuse jätkumist ning töökohtade taasloomist, seda nii põllumajandussektoris, kui ka väljaspool seda. Maaelu ja maaettevõtlus vajavad praegusega võrreldes kordades suuremat osatähtsust riigieelarveliste vahendite paigutamisel, et peatada juba aastaid kestvat hääbumist, kuna MAK’i täiendava kärpimisega jätkuks majanduse ja elanikkonna kontsentreerumine Tallinna ja Harjumaa piirkonda, mis moodustab juba praegu üle 60% Eesti ettevõtlusest ja kogutoodangust.

Ainus jõud, mis suudab taastoota maapiirkonnas põllumajandussektorist kadunud töökohti on mittepõllumajanduslik väikeettevõtlus. Juba täna annab  ca. 88% maapiirkondade tööhõivest sekundaar- ja tertsiaarsektor. Absoluutarvudes ei ole see siiski piisav linnastumise peatamiseks.  Ilma kvaliteetsete, kaasaegsete töökohtadeta ei ole Eestis maaelu võimalik.

Kahjuks on maal tegutsevad mittepõllumajanduslikud väikeettevõtted riigi värskete majandus- ja regionaalstrateegiate valguses „eikellegimaa“ ning ka finantssektor ei näe neis reeglina krediidikõlblikke kliente. Üksnes tänu Euroopa maaelupoliitikale on kõige väiksematel nendest – mikroettevõtetel - olemas võimalus konkureerida keerulistel projektikonkurssidel MAK’i investeeringutoetuste eest. Uuel perioodil väheneb juba praeguse eelnõu järgi  MAK’i maamajanduse mitmekesistamise meetme eelarve võrreldes eelmise perioodiga ligi 30%. Kui kogu MAK’i veel kärbitakse, siis kukub eeldatavasti see eelarve veelgi ning juurdepääs kapitalile muutub maaettevõtjatele praktiliselt võimatuks. Juhime tähelepanu, et avaliku sektori vahendite kasutamine maaettevõtluse toetamiseks ei ole riigi seisukohalt kulu, vaid tasuv investeering, mis laiendab riigi maksumaksjate baasi ja vähendab survet sotsiaaltoetuste süsteemile. Eeltoodule tuginedes peame täiesti ebamõistlikuks MAK’i eelarve vähendamise arvelt vahendite suunamisest sotsiaaltoetustele.

Põllumajandusministeeriumi ja sotsiaalpartnerite vahel kahe aasta vältel diskuteeritud MAK on niigi raske kompromiss võimaluste ja vajaduste vahel ning Rahandusminsiteerium (RM) ettepanek nullib kogu senist kaasamisprotsessi. Eeltpool viidatud läbirääkimistel osalesid ka RMi esindajad, kelle panus piirdus pigem vormiliste ja norm-tehniliste märkustega, kuid sotsiaalpartnerid ootasid aga pigem suure makromajandusliku pildi toomist diskussioonidesse. RM, kui erapooletu ja huvigruppide mõjule vähem tundlik institutsioon, võiks pigem analüüsida, kuivõrd põhjendatud on MAK’i toetuste võimaldamine  suurtele põllumajanduse ja toidusektori ettevõtetele, sest toetustel peab ennekõike olema turutõrget leevendav, n.ö. ergutav mõju. EVEA on koostöös veel 10. maaelu ja maaettevõtlust esindava läbirääkimiste partneriga teinud korduvalt ettepaneku mitte toetada tagastamatu abi vormis suurettevõtteid, kuid selle ettepanekuga ei ole arvestatud.

Eriti häiriv on asjaolu, et taas kord on Rahandusministeerium välja tulnud suurt hulka ettevõtjaid otseselt mõjutava ettepanekuga, seda eelnevalt huvigruppide esindajatega kooskõlastamata. EVEA kutsub Vabariigi Valitsust üles seada riigi strateegiliseks prioriteediks inimeste ja kapitali tagasitoomine maapiirkondadesse. Kuna vaba turg seda protsessi  piisaval määral ei toeta, on selleks põhjendatud ja hädavajalik nii Euroopa Liidu, kui riigi eelarveliste vahendite ulatuslik rakendamine.