Riik on jätnud kasutamata võimaluse riigieelarvelisi vahendeid pankade abil kasulikult tööle panna, leiab investorkonsultant Aarne Leisalu.
Riik ja Swedbanki vastutustundetuses süüdistanud omavalitsused hoiustavad oma vahendeid nendessamades „pahades“ riigi sotsiaalsete ja regionaalpoliitiliste eesmärkidele „vastu“ töötavates pankades.
Need vahendid on niivõrd suured, et pangad võistlevad nende hoiustamise võimaluse eest, pakkudes võimalikult soodsaid hoiustamistingimusi. Ent ka riik peaks analoogselt äriettevõttega püüdma hoiustatud summade pealt võimalikult suurt tulu teenida – eelkõige selleks, et saadud lisatulu kasutada just riigi sotsiaalmajanduslike eesmärkide lahendamiseks. Kuid kas ainult?
Riigil on oma vahendite juhtimiseks täielik voli ja õigus. Seejuures peaks toimuma sihiga parimal kombel kaasa aidata riiklike (ja kohalike) eesmärkide elluviimisele. Kuna riigi hoiustatavad vahendid nii suured, on võimalik pankadega läbi rääkida ja esitada omapoolseid tingimusi.
Riikliku pangaautomaatide võrgustiku loomise idee asemel võiks pigem pangateenuse (riigi)hanke puhul nõuda pakkujalt (st pangalt) teatavate pangateenuse kättesaadavuse ja katvuse nõuete ehk regionaalpoliitiliste eesmärkide täitmist.
Loomulikult kahandab see teataval määral hoiustamise tulusid. Ja siin oleks riigi esindajatel põhjust poliitilise kapitali kogumise asemel arvutada ja kaalutleda, kus on pangale hankega esitatud nõuete ja hoiustamisest saadava tulu tasakaalupunkt.
Pole põhjust poriseda, kui pank viib ellu oma olemuslikke eesmärke, riik aga jätab oma eesmärkide elluviimisel talle kättesaadavad hoovad mõistlikult kasutamata.
Seotud lood
Äripäev tunnustab Swedbanki efektiivsusele suunatuse eest – seda peab taotlema iga ettevõte.
Muuseumikvaliteediga kunsti on võimalik osta vähem kui poole iPhone’i eest, leiab investor Riivo Anton. “Ma paneks piiri 500 euro peale– sealt on kindlasti võimalik leida häid teoseid, mille järeltulijad saavad pandimajja viia.”