Hea majandusruum sünnib riigi ja erasektori koostöös

Eesti tõusis 2014. aastal Heritage Foundation koostatavas maailma majandusvabaduse edetabelis mulluselt 13. kohalt 11. kohale. Tabelit juhib Hongkong. Majandusvabaduse nurgakivideks peetakse õigusriigi toimimist (sh omandi kaitset ja vähest korruptsiooni), riigi vähest sekkumist majandusellu ja vaba turgu.

Riigil on määrav osa majandusvabaduse garanteerimisel. Riik tagab, et riigist endast lähtuvad piirangud (nt maksu- ja rahanduspoliitika) oleksid minimaalsed ning et eraomand oleks kaitstud. Ülejäänud majanduselu reguleerimisega peaks hakkama saama turumajanduse nähtamatu käsi. Tegelikkuses on turumajandus silmitsi aga mitmete sisemiste ohtudega, mida ta ise alati lahendada ei suuda ja kus peab appi astuma viimase võimalusena karistusõigus. Ohud kasvavad koos majanduse ja ettevõtete kasvu ning nende rahvusvahelistumisega. Kui majandus rajaneb eelkõige väikeettevõtetel, kus ettevõtte omanik on ka selle juht, piisab üldjuhul karistusõigusest (st riik peab tagama ettevõtete kaitse eelkõige tavapäraste varavastaste kuritegude ees), siis ettevõtete kasvades, kus omanikud (nt aktsionärid) ei osale enam igapäevases majandustegevuses, kasvavad ka ohud. Nimetame neid ohte kokkuvõtlikult korruptsiooniks erasektoris.

Näited. Peamiselt nähakse erasektorit korruptsiooniahelas „pakkujana“, kus ettevõtja annab ametnikule altkäemaksu. Samas on ekslik arvata, et see on erasektorit hõlmava korruptsiooni ainus väljendusviis. Maailmamastaabis moodustavad suure osa erasektorit puudutavatest korruptsioonijuhtudes eraettevõtete esindajate vahel sõlmitavad korruptiivsed tehingud ehk business-to-business korruptsioon. Korruptsioon erasektoris tähendab näiteks olukorda, kus kaks ettevõtjat lepivad omavahel hindades kokku (kartellikokkulepe); erasektori korruptsiooni üheks vormiks on ka töötajate poolt tööandja kahjustamine, nt juhtum, kui isik lubab panga laenukomitee juhile varjatud osaluse oma ettevõttes selle eest, et pank talle raha laenaks, kuigi ettevõte ei vasta panga kehtestatud nõuetele ja tõenäoliselt jääb tagasimaksetega hätta. Sellised näiteid ei ole ka Eestile enam võõrad, näiteks mõisteti juuni alguses pistise võtmises, dokumentide võltsimises ja võltsdokumentide kasutamises süüdi ühe kaubandusketi projektijuht, kes süüdistuse kohaselt eelistas töövõtjatena kindlaid äriühinguid või kohtles äriühinguid tööde tegemise ja vastuvõtmise protsessis soodsamalt.

Eesti riik pöörab üha suuremat tähelepanu avaliku sektori kõrval ka erasektori korruptsioonile. Nii eeldab eelmisel sügisel heaks kiidetud korruptsioonivastane strateegia, et riigi võimekus erasektori korruptsiooni riskianalüüsiks ja avastamiseks peab suurenema. Riigikokku jõudnud karistusseadustiku muutmise eelnõus on sees lausa eraldi jagu, mis käsitleb altkäemaksu andmist ja võtmist eraettevõtetes.Enamik Hongkongi sõltumatu korruptsioonivastase komisjoni menetlusi on praegu seotud just erasektori korruptsioonijuhtumitega. Kuigi komisjon loodi 40 aastat tagasi eesmärgiga võidelda avaliku sektori korruptsiooniga, siis praegu peavad nad enda peamiseks missiooniks pigem investorite kaitset ja Hongkongi hea maine tagamist rahvusvahelise äri- ja finantskeskusena.

Ärikultuur. Siiski oleks vale arvata, et ainult riik suudab tagada usaldusväärse majanduskeskkonna. Erasektori korruptsiooni ohjeldamisel on veelgi olulisem erasektori käitumine ja väärtushinnangud. Nii näeb ka uus korruptsioonivastane strateegia ette erasektori korruptsiooni- ja eetikaalase teadlikkuse suurendamise meetmed.

Korruptsioonivastaste meetmete juurutamisele ettevõtetes peaks kaasa aitama ka juba nimetatud karistusseadustiku muutmise eelnõu, mis seob tulevikus äriühingu kriminaalvastutuse tema juhtide hoolsuskohustusega. Nii võib juriidiline isik vabaneda süüst, kui tema pädeva esindaja poolt toimepandud kuritegu oli juriidilise isiku jaoks vältimatu. Seda sätet saab rakendada juhul, kui juriidiline isik on tõhusalt ellu rakendanud erinevaid ennetavaid meetmeid kuritegude vältimiseks ja seaduskuuleka käitumise tagamiseks oma töötajate poolt. Rahvusvaheline kogemus tunneb selles vallas näiteks riskihindamist, eetikakoodekseid, rikkumiste avastamise ja rikkumisest teada andjate („vilepuhujate“) kaitse meetmeid jne. Ettevõtetel on võimalik nende seast valida oma suurusele ja tegutsemisvaldkonnale sobivad meetmed. Ainuüksi formaalsetest programmidest ei piisa, ka ettevõtte tegelik ärikultuur peab nendega kaasas käima.