8tunnine tööpäev on ajast ja arust

Mitte et ma mingi mässaja oleksin. Olen selline töönarkomaaniale kalduv kodanik: teen tööd siis, kui seda on vaja teha. Tihti on tööd rohkem kui kaheksaks tunniks, sestap olen harjunud kümnetunniste tööpäevadega.

Ilmselt on tööandja peamine argument kaheksatunnise tööpäeva säilitamise poolt, et ta raiskaks raha, kui teeks tööpäeva lühemaks. Mitmes valdkonnas on see õige märkus: kui töökoht eeldab numbrite sisestamist ning töö efektiivsus tõepoolest seisneb selles, kui palju numbreid on sisestatud, siis on kaheksatunnine tööpäev täiesti viisakas ja asjakohane. Lühem tööpäev tähendab vähem sisestatud numbreid, st väiksemat produktiivsust.

Samas, kui töö iseloom on luua lisaväärtust, mitte tagumikutunde, siis on kaheksatunnine tööpäev tõesti mõttetu.

Lõppeks on indikaatoriks, kui motiveeritud on inimene. Mul on palju tuttavaid, kes töötavad samadel alustel nagu mina: täpselt nii palju, kui vaja, mitte niipalju, kui nõutakse. Mul on ka tuttavaid, kes ei ole nõus olema minutitki kauem tööl, olgu põhjused perekondlikud, muidu isiklikud või põhimõttelised.

Kaheksatunnine tööpäev on eelmise sajandi igand, millest enamikul näikse olevat raske lahti lasta. Kuid mida aeg edasi, seda enam muutuvad töösuhted tulemuspõhisteks. Ajakirjandus on ses suhtes suunanäitajaks, tegevajakirjanikud ei ole enam sageli konkreetse organisatsiooni palgal, vaid nendelt ostetakse teenust. See ongi turumajandus kõikse ehedamal kujul.