Tööpäev 7tunniseks, palk jääb samaks

Kaheksa tundi on kolmandik ööpäevast. See on pikk aeg. Mitte keegi ei suuda kaheksa tundi järjest täiesti keskendunud olla. Võite ju öelda, et ega seda keegi ei eeldagi. Olenevalt töö iseloomust doseerib töötaja oma tähelepanu talle jõukohasel viisil ja jõuab niiviisi vajaliku tehtud just kaheksa tunniga. Aga miks just kaheksaga, lubage küsida?

Kaheksa tundi on harjumus, muud midagi. Jajah, kui kaheksatunnine tööpäev kord kehtestati, oli see muidugi kõva sõna. Enne seda võis töötaja ennast surnuks töötada, ja tööandja ei köhinud ka selle peale. Tänaseks on see relikt, millest võiks tasapisi vabanema hakata. Eri riikide standardid kõiguvad muidugi pisut siia-sinna, kaheksa on selline keskmine.

Teeme parem kaheksa tunni asemel seitse tundi tööd, aga palgad jätame samaks. Rahu, rahu, ei hakka nüüd kohe vastu õiendama. Ma mõtlen sellega otse loomulikult, et kõik töö, mis enne ära tehti, saab ära tehtud ka edaspidi. Lihtsalt seitsme tunniga kaheksa asemel. Ütlete, et kõlab nagu viisaastak nelja aastaga? Aga ei ole. Kõigepealt pooltargumendid.

Ühe tunni võrra lühem tööpäev on palgatöölisele tohutu motivatsiooniallikas. Aeg on see, millest tänapäeva inimesel on kõige rohkem puudu. Eriti siis, kui esmatasandi vajadused on rahuldatud, st kõht täis ja riie seljas. Kui tööandja kingib töötajale terve tunni päevast, annab töötaja talle rohkemgi, kui ta selle tunniga töökohal oleks ära teinud.  Ei usu? Aga kust te teate, kui te pole proovinud? Kas olete üldse küsinud oma töötajatelt? Ma küsisin mitmelt. Ok, ma pole mõistagi mingi Emor või Saar Poll, aga minu küsitlus näitab igatahes, et inimesed on valmis seitsme tunni jooksul rohkem pingutama, et tund vaba aega päevas juurde saada. Eriti riigisektori omad. Neil lõid silmad kohe põlema. Erasektoris ollakse tööajaga niikuinii paindlikum, tagumikutundidest enam väärtustatakse tulemust. Organisatsioonist ja tööst ka oleneb muidugi.

Töödel, kus tarvitatakse pead rohkem kui käsi, on kaheksatunnine paigalpüsimine eriti mõttetu. Hea mõte tuleb ikka siis, kui keha ennast liigutada saab. Kaardistage kuu aja jooksul kohad, kus sündisid ideed, mida elluviimise vääriliseks pidasite. Võin mürki võtta, et suurem osa neist ei tekkinud töölaua taga arvutiekraani põrnitsedes. Pigem jooksurajal, raamatut lugedes, mõne muu hobiga tegeledes. Hea mõte tuleb ise, teate küll. Siis, kui ei pinguta, higi otsa ees. Kergelt selline molutamise tunne peab olema, et midagi välja mõelda. Mõni oskab selle tunde muidugi töölaua taga tekitada. Suur enamik vajab nn rutiinist väljasaamist. Aga idee on ju see, mis raha teenib. On? On. Kuhu te selle nüri nühkimisega ikka jõuate.

Muidugi leiduks töötajaid, kes selle ühe lisatunni arvelt ühtegi ideed ei genereeri, aga juba see on kõva sõna, kui nad oma töö ikkagi ära teevad. Noh, las puhkavad  siis selle vabaks saadud tunni! Selleks, et head tööd teha, ongi puhata vaja. Las ta veedab selle aja oma perega. Las ta loeb. Las tal tekib uus hobi. Äkki hakkab sporti tegema. Sellest oleks tööandjal pikaajaline kasu. Aga noh, kui ei hakka, ta on igal juhul õnnelikum. Õnnelik inimene on alati ka parem töötaja.

Aga õpetajad, kisab keegi juba. Arstid! Ametiasutused. Kogu klienditeenindus. Noh, mina ei näe midagi hirmsat selles, kui pood tund aega varem kinni pannakse ja kingsepa juurde enam kella neljast ei saa. Saate ju aru küll: kui teie saate töölt tund varem minema, siis peavad nemad ka saama. Muidugi, kirurg ei saa operatsiooni kiiremini teha, kui ta seni tegi. Just töö väga suurt keskendumist nõudva iseloomu tõttu vajab ta seda lisatundi hädasti, et mitte läbi põleda. Õpetaja ei saa tundi kiiremini anda, ütlete. Aga miks ei saa? Ma usun, õpilastel poleks pisut enama iseseisva töö vastu midagi, kui aga tund tibakene lühem oleks.

Last but not least: inimene võib selle ühe tunni kulutada ka tarbimise peale! Minu tuttavad kurdavad pidevalt, et pole aega poodi minna. Saate aru, raha on, aga kulutada pole aega. Üldse pole aega eriti midagi ette võtta, kaebavad need, kes liiga palju töötavad. Muidugi, kes tohutumalt tahab 12 tundi päevas töötada, kes teda keelata saab! Aga teeme normiks seitse tundi kaheksa asemel. Vaat kui see pikisilmi oodatud efektiivsuski servast paistma ei hakka.

Autor: Vilja Kiisler, Vilja Kiisler