Ärge tänitage EASi kallal

Jah, muidugi, EASis on viimastel aastatel toimunud palju negatiivset: poliitiline korruptsioon ja võitlus mõjuvõimu pärast, bürokratiseerumine jne. EASi kaudu liikunud raha on suur. Paraku varastatakse ka palju vanemates ja läbipaistvamates demokraatiates osa avalikku raha ikkagi lihtsalt ära. Ida-Euroopas varastatakse ilmselt suurem osa ja häbitumalt kui Lääne-Euroopas.

Sellele vaatamata on EASi päris kindlasti vaja. Küsimus on ainult selles, kuidas seda paremaks teha. See ei tähenda, et kõik peaksid vaikima. Praegu, mil uus juhtkond olukorda analüüsib, peavad EASi sidusrühmad muidugi aktiivselt sõna võtma avalikkuses, kuid kõigile oleks kasulik, kui need sõnavõtud oleksid konstruktiivsed ja realistlikud. See käib ka ajakirjanduse kohta – nagu arvamus tuleks eraldada uudisest, tuleks arvamusest eraldada tänitamine.

Minu ootus EASile on: vähem rahalisi toetusi, rohkem tuge. Indrek Neivelt on kirjutanud: “Tuleb lahti saada moonaka mentaliteedist. Meil on peale kasvanud uus põlvkond ettevõtjaid, kes elatavad ennast toetusrahadest.”  See on tõsi. Kui EASi hakatakse nägema eraldiseisva turuna ning disainima ärimudeleid bürokraadist toetusandjat (mitte turgu ja tarbijat) silmas pidades, siis on asjad halvasti.

Üks EASi pakutavaid teenuseid on eksporditurgudel kontaktide otsimine. Seda tehakse väikese omaosaluse eest. See on hea mudel, sest sõelub välja tõelised ekspordihuvilised niisama toetuse küsijatest ja õngitsejatest.

Kui keegi tuleb poe juures raha küsima, et süüa osta, siis üldiselt ei taha nad enamasti, et sa neile saia ja piima ostaksid. Sama on paljude EASilt raha taotlejatega.

Seeõttu on mõistlik, kui EAS keskendub sularaha jagamise kõrval rohkem just toetavatele teenustele. Selleks on vaja rohkem kohapealseid esindajad. Ja mitte natuke rohkem vaid kümneid kordi rohkem kui neid praegu on.

See on absurdne, et meil on kogu maailma peale kokku viis ekspordinõunikku: Helsingis, Stockholmis, Londonis, Kopenhaagenis, Saksamaal ja Oslos. Igal pool ainult üks. Viie asemel võiks olla vähemalt viiskümmend. Parem, kui sada.

Koomale tuleb kindlasti tõmmata siseturule ja alustavatele ettevõtetele suunatud toetusi. On mingi suurus, milleni ettevõtja peab end ikka omal jõul liigutama ja oma turusuutlikkust tõestama, enne kui me temasse teistelt ettevõtjatelt maksudena ära võetud raha süstime.

Mis puutub start-up’idesse, siis – kui keegi on nii rumal või saamatu, et vajab abi juba stardijoone ületamiseks, siis võib-olla sobiks sellistele inimestele paremini palgatöö või mõni MTÜ. Valdav enamik start-up’e kipubki langema pigem sinna viimasesse, mittetulunduslikku kategooriasse. 

Eesti ettevõtted on enamasti nii väikesed ja nõrgad, et isegi kui nende toode või teenus teoorias suudaks rahvusvaheliselt konkureerida, ei jätku juhtidel piiri taha vaatamiseks aega ning minekuks ilmselt ka raha. Seega peaks EAS soodustama ettevõtete koondumist ja välisturgudel ühiselt tegutsemist.

Teiseks, madal müügi- ja turundussuutlikkus. Seda muret ainult rahaga ei paranda. Natuke rikkam loll on ikka loll. Vaja on palju rohkem üritusi ja koolitusi, kus need, kes on midagi ära teinud jagaksid kogemusi ja praktilisi näpunäiteid. 

Kolmandaks on keeruline saada välisturgude kohta infot ning EAS võiks olla peamine teave distribuutor, kelle vahendusel eksportiv ettevõte saaks teda huvitava turu kohta kvaliteetset, kaasajastatud ning kasulikku infot.

Kindlasti kõigi nende asjadega tegeletakse, aga selle kõrval terve nimekirja jumal-teab-millega, mis pole enam missioonikriitiline. Nüüd ongi vaja, et uued juhid selle pikaks veninud nimekirja lühemaks teeks.

Ideaalne EAS on valmis siis, kui sealt pole enam midagi ära võtta ilma Eesti majandust oluliselt kahjustamata