Riigi kulusid tuleb kärpida

Maksusüsteemi juures pole oluline, kui palju või vähe erinevaid makse riik korjab. Majanduse edendamise mõttes on peamine küsimus selles, kui suur on avaliku sektori kulude osakaal riigi SKPst või ühiskonnas toodetud väärtustest.

Poliitikud ei suuda alati juhtida avalikku sektorit lähtuvalt majanduse käekäigust. Nad ei saa oma töökoha kaotamise hirmus vastu võtta avalikkuse jaoks ebapopulaarseid otsuseid. Riigi majanduse seisukohast oleksid need konservatiivsed otsused aga hädavajalikud.

Heaks näiteks on praegu Soome, kus aastal 2008 oli selja taga 15 aastat edukat majanduskasvu. Majanduskasv ja maksude kõrge tase võimaldasid poliitikutel teha populaarseid otsuseid ja valikuid, nõudes samal ajal suuri kulutusi ja investeeringuid. Poliitikutele tundus riigi majanduse ja konkurentsivõime kasv igavene, sest riigi tulud kasvasid aasta-aastalt. Siiski selgus aastal 2008, et nii see pole.

Samuti selgus, et kasvuaastatel unustatud klassikaline avaliku sektori majandusjuhtimise doktriin oleks olnud õigem valik. Klassikaline juhtimismudel ütleb, et avalik sektor peab majanduskasvu ajal kokku hoidma ning majanduslanguse ajal ressursse vabastama, et majandusele toeks olla. Soome riik käitus vastupidiselt - headel aegadel investeeriti palju ning tõsteti avaliku sektori kulutaset.

Nii tundubki, et Põhja-Euroopas seni pai koolipoisina tuntud Soome riik jääb varsti istuma. Praeguste arengute juures kasvab Soome avaliku sektori kulude osakaal SKPst samale tasemele Kreekaga ehk üheks Euroopa kõrgematest ja võib ulatuda kuni 60 protsendini. Tõsi küll, riigid ei ole selle suhtarvu puhul täiesti üks ühele võrreldavad. Näiteks pensionisüsteem on Soomes rohkem riigi vastutusel kui mõnes teises riigis ning see tõstab avaliku sektori kulude osakaalu.

Tulemuseks on olukord, kus Soome riigieelarve kulud on 54 miljardit ja tulud 45 miljardit eurot. Viiendik Soome avaliku sektori tuleva aasta eelarvest kaetakse võla arvelt. Mõne start-up'i samas suurusjärgus negatiivse rahavoo (burn-rate) võiks hinnata isegi madalaks, kuid peatselt 100aastaseks saava majandusega ei käi see põhimõte kokku. Pikas perspektiivis on see ohtlik ka majandusliku suveräänsuse vaatenurgast.

Euroopas on aga ka teistsuguseid heaoluühiskondi. Kõrgelt maksustatud Põhjamaade kõrval on madalamalt maksustatud riigid, nagu näiteks Saksamaa, Austria, Poola ja Inglismaa. Huvitav on see, et lisaks madalamale maksukoormusele on neis riikides madalam ka avaliku võla suhtarv ning avaliku sektori kulu osakaal SKPst. Kas sellest võiks järeldada, et kõrged maksud aitavad luua suurte kuludega avaliku sektori, mis vajab kõigele lisaks veel võla võtmist? Ei tahaks uskuda, aga statistiliselt joonistub selline trend välja.

Mida siis teha? Vastus on püüelda võimalikult õhukese avaliku sektori suunas. Mida väiksem osa majandusest ehk koguproduktist on poliitilise otsustamise mõjusfääris, seda suurema tõenäosusega majanduse konkurentsivõime ja tööhõive kasvavad lähtuvalt avatud reaalmajanduse põhimõtetest.

Eesti riik on teinud seni tasakaalukaid eelarveid, mis on taganud riigile hea ja jätkusuutliku eksistentsi. Eesti valikud on nii mõnegi näitaja poolest teistele Euroopa riikidele eeskujuks, seda just majanduslanguse algusaastatel. Kui me jätkaksime suunaga kahandada järjepidevalt avaliku sektori kulusid, siis näeksime Eestis rohkem välismaiseid investeeringuid, kasvavat konkurentsivõimet ja rohkem kõrgema väärtusega tööd. Kapitalile meeldib tegutseda ja luua töökohti seal, kus majandus on jätkusuutlik ja püsiv.

Et maksusüsteem täidaks oma eesmärki pidevalt muutuvas keskkonnas, peab olema valmis ka süsteemi uuendamiseks. Teistpidi on maksusüsteemi stabiilsus jällegi oluline majandusele. Kui süsteem muutub liiga tihti, on ettevõtetel raskem planeerida tulevikku ja töökohtade loomine aeglustub. Eesti maksusüsteem ei vaja järske muutusi, küll aga peaks seda jätkuvalt lihvima ja planeeritavaid muudatusi hästi kommunikeerima, et need oleksid ette teada.

Näiteks võiks tulumaksuvaba miinimum olla Eestis praegusest kõrgem. Madalatest palkadest kulub suur osa tarbimisele, millelt kogutavate otseste ja kaudsete maksude protsent võib kokkuvõttes ulatuda kõrgemale tulumaksu protsendist. Kui see on nii, siis maksustatakse madalaid palkasid enam kui kõrgemaid ning selleks puudub igasugune põhjus. Aga enne tulumaksuvaba miinimumi tõstmist peab selge olema, mille arvelt see kompenseeritakse või kust kokku hoitakse, et areng oleks jätkusuutlik.