Mulle meeldib Eestis, kuid eluisu ning motivatsioon tegutseda on kiired kaduma, kui su tegemistest kantseliitliku järjepidevusega üle sõidetakse, kirjutab ettevõtja George Zhordania.
Ettevõtja jaoks on kuluefektiivsus kõik. Üks asi on rohkem teenida, teine asi vähem kulutada, ning just viimast ajab taga iga ettevõtja.
Halenaljakas on vaadata, kuidas riik, kes võiks ise eeskuju näidata, kuluefektiivsusega just ei hiilga. Kõlama jääb küsimus, kust saada rohkem raha, aga küsimus peaks olema hoopis, kuidas vähem kulutada.Sellesuvine „maksurevolutsioon“ ei ole midagi muud kui nimetatud probleemist mööda vaatamine. Riik on nagu tarbimissõltlane, kes ei näe probleemi mitte tarbitavate koguste suuruses, vaid pidevas rahapuuduses.
Julguse puudumine poliitiliselt ebapopulaarseid otsuseid vastu võtta ajab mul südame pahaks. Ja oleks siis nii, et tegevusetuse eest maksavad need, kes käed rüpes istuvad. Aga ei maksa ju. Ma ei kahtle riigiaparaadi vajalikkuses, kuid väidan, et asju (ka riiki) saab alati väiksemate kulutustega majandada, kaotamata efektiivsuses.
Reaalset lisandväärtust saab toota ainult erasektor. Muud tegevused on abitegevused. On maksumaksjad ning maksutootjad, erasektor on kahtlemata see viimane. Kui agressiivne ning ettevõtjavaenuliku maksupoliitika viljelemine jätkub, siis ei jää ettevõtjal muud üle kui riigile vastu sõdima hakata.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!