Investeerimine on elustiil

Kui dieet võib aidata lühiajaliselt paarist lisakilost lahti saada, on tung süüa hiljem samavõrra suurem. Jättes päevas paar sigaretti vahele, kulub hiljem „kangelasteo“ kompenseerimiseks enamgi, kui algselt tervise heaks säästeti.

Samamoodi on lugu rahaga. Täna suure vaevaga kõrvale pandud euro kipub homme kaduma seda kiiremini, kui elustiil ei muutu. Säästmis- ja investeerimiseharjumuse puudumine on täpselt samasugune pahe, nagu liigsöömine - kasutu ja kole komme, mis enda sandistamise kõrval ei paku rõõmu ka ümbritsevatele.

Suures plaanis polegi vahet, kas kuupalk on 500 või 5000 eurot, kui alustada iga järgmist kuud jälle nullist. Puuduvat jalga ei ravi kosmeetikaga ja lennukikütus ei aita Moskvitšil õhku tõusta. Fakt, et hinnanguliselt 60% Eesti töötajatest ei suuda igakuiselt sentigi säästa, kõneleb sama keelt. Pakun aga, et enamiku nende palk ei jää palju alla keskmisele palgale, küsimus on suhtumises.

Soomes või mujal ennast ohverdades saavutatud keskmisest kordades kõrgem palganumber, aga ka pärandus või lotovõit, on elustiili muutmata nagu maovähendusoperatsioon või nikotiiniplaaster– tagab lühiajaliselt edu, aga ei paranda vea põhjustanud süsteemi.

Lood Tallinna börsi edukamatest investoritest tõestavad, et vara säilitamiseks ja kasvatamiseks ei pea olema börsihai ega rapsima ülikõrge tootluse nimel. Aitab, kui säästa kas või palgatöö kõrvalt teatud summa ning paigutada see stabiilsesse ja ennast tõestanud dividendiaktsiasse.

Rahagi võib olla küll rikkuse säilitamiseks halvim varaklass, ent oluliselt halvem on see varaklass kellegi teise näppude vahel. Pangakontol lebavat raha pureb inflatsioon oluliselt aeglasemalt, kui seda hävitavad krediidiintress, autoliising või uue teleri järelmaks.

Juba mõnda aega ei pea grammigi vett ka argument, et surm võtab enne pensioniikka jõudmist niikuinii kõik ära. Mis seal enam säästa või investeerida! Mis võiks olla kurvem 80aastasest tervise ja elujõu juures taadist, kes peab reisimiseks väikelaenu võtma. Olgugi, et aastakümneid varem tehtud otsus iga kuu kas või väike osa palgast säästa ja hiljem investeerida oleks teinud temast jõuka mehe.

Kui inflatsioon maha arvata, on viimase saja aasta jooksul hästihajutatud globaalne portfell pakkunud iga-aastaselt 6,9% tootlust. Maailma suurima, USA börsi keskmine aastatootlus on samal ajal olnud 6,3%. Tõsi, mineviku tootlused ei garanteeri rahasadu tulevikus. Millegipärast ei ole see tõdemus takistanud Warren Buffettit ega George Sorost.

Korrektsioon tuleb ja tuleb ka korralik börsikrahh. Selles pole kahtlustki. Vaevalt kohtan aga 40 aasta pärast Savisaare kartulisabas investorit, kes sõltumata teenistusest kümnendiku palgast kuus kõrvale pani. Kaotada pole tal seejuures midagi. Investeerimisriske ajaliselt, varaklassiti ja regiooniti hajutades on raske näha mustemat stsenaariumit, kui ametlike pensionifondide tänane tootlus.

Autor: Peep Talimaa, Juhan Lang