Üksik börsihunt Stefan Andersson

Tänavuses Tallinna börsiinvestorite pingereas hõivab Merko Ehituse, Olympicu ja Tallinki aktsionäride ringi kuuluv Andersson pea 1,5 miljoni euro suuruse rahapaigutusega 10. koha ja on sellega üks edetabeli suurimaid tõusjaid.Kohalike investorite kauaaegne arvamusliider, kelle avalikel sõnavõttudel on aktsiakurssidele sageli rohkemgi mõju kui ettevõtete majandustulemustel, põhjendab suurejoonelist naasmist siinsel börsil valitsenud ebaõiglusega. Nimelt olid aasta algul kõik muu maailma börsid suuna üles võtnud, ent varjusurmas Tallinna börs tammus endiselt jonnakalt paigal."Hakkasin mõtlema, kas tegelikult on ka nii halb siin võrreldes teiste riikidega ja jõudsin järeldusele, et ei ole üldse niimoodi," meenutab Andersson, kelle hinnangul oleksid tema lemmikud Olympic, Tallink ja Merko Stockholmi börsil tõusnud täpselt samamoodi nagu kõik teised seal noteeritud firmad. "Leidsin, et see on ebaõiglane, turul on mingi ebakõla ja otsustasin aasta alguses päris palju neisse ettevõtetesse investeerida. See oligi minu filosoofia."

Lemmikaktsiale truu

Andersson usub, et tema Tallinna börsi investeeringutele seisavad lähemal 5-10 aastal ees helged ajad. Ta investeerib julge südamega vaid ettevõttesse, mille bilanss on korras, mis teenib kasumit ja millel on nii võime kui tahe laieneda.Samuti on oluline, et äri oleks võimalik teistesse riikidesse kopeerida. Need omadused muudavad tema hinnangul ettevõtte huvitavaks ka 10 ja enama aasta perspektiivis ja just nende parameetrite alusel on ta teinud kõik oma praegused rahapaigutused.Anderssoni Tallinna börsi vaieldamatu lemmikaktsia on Merko, mille osakud moodustavad tema portfellist laias laastus poole ja kuhu ta on vahelduva eduga investeerinud viimased 15 aastat. Väga tugevate juhtidega ja hea kaubamärgiga väikeaktsionäride sõbralik ettevõte, mis maksab stabiilselt korralikke dividende, avab ta investeerimisotsuse tagamaid."Nad on näidanud, et suudavad olla eluasemeturul pikka aega teistest paremad, nad on olnud kasumlikud, tegutsesid krahhi ajal uskumatult edukalt ja on väga hästi turust aru saanud," räägib Andersson ning tõdeb, et just Merko dividendid on aidanud tema portfelli läbi aastate kenasti kasvatada. "Tundub, et nad on suutnud luua kultuuri, mis on edukas ja korrektne nii väikeaktsionäridele kui klientidele."Merko miinustele mõeldes vajub väikeinvestor pikemalt mõttesse. Kui veel aastate eest oldi aruannetes väga napisõnalised ja investoritega suhtlemine jättis soovida, siis täna tema sõnul selle üle enam nuriseda ei saa. Nõnda on kõige suurem oht üha kasvav konkurents, sest nii suuremaid kui väiksemaid võistlejaid jagub nii siin kui piiri taga.

Keegi ei armasta Tallinkit

Seda muret, et mõni konkurent kandadele võiks astuda, ei ole Anderssoni suuruselt teisel panusel Tallinkil, mille üheks suurimaks eeliseks on just väga hea turupositsioon ning tugev ja kindel turg. Investori hinnangul on ettevõtet hästi juhitud, õiged inimesed töötavad õigetel kohtadel ning eelis on laevafirma suurus.Teisest küljest on laevafirma aasta jooksul kõvasti nuumanud pankasid. "Isegi juhtivtöötajatel on olnud keskmised palgad, aktsionärid on saanud vähe dividende, aktsiakurss on madalamal kui börsile tuleku ajal, aga pangad on teeninud tohutult palju intresse," tõdeb Andersson. "Oluline on mitte lihtsalt ehitada suurt ettevõtet, vaid et see oleks ka aktsionäridele kasulik."Väikeaktsionär möönab, et laevafirma on tugevalt alahinnanud meediasuhtlust, sest kuigi tegemist on tõelise rahvafirmaga, mille potentsiaalne klient võiks olla iga eestlane, siis kauaaegset juhti ja suuromanikku Enn Panti meedias vaat, et ei näegi. Ta toob positiivse meediasuhtluse eeskujudena välja krõbedate sõnavõttudega tuntust kogunud Ryanairi juhi Michael O'Leary, aga ka Björn Kjosi Norwegianist."See on väga tõhus müük, aga Eesti firmajuhid kipuvad rohkem varju hoidma," nendib Andersson. "Praegu on selline olukord, kus keegi ei armasta Tallinkit ja ainus vastumürk oleks olla meedias rohkem nähtav. See ei ole ohtlik ja polegi nii oluline, mida sa täpselt räägid. Kindlasti aitaks see müügiedu, suurendaks usaldust ja oleks kõigile hea."Anderssoni kõige pisem investeering Tallinna börsil on paigutatud Olympicusse. Kohalik kasiinohiid on tema hinnangul musternäide ettevõttest, kus olemas on nii võime kui juhtkonna soov pidevalt tegevust laieneda ja seda nii kodu- kui välismaal. Samuti on ettevõte end ajalooliselt tõestanud väikeaktsionäride sõbralikuna ning Andersson usub, et kasiinofirmal on potentsiaali kasvada Euroopa juhtivaks meelelahutusfirmaks.

Juhused aitasid varandust kasvatada

Eksivad need, kes arvavad, et üle 35 aasta börsidel toimetanud Andersson võlgneb oma miljonitesse eurodesse küündiva aktsiaportfelli rikastele vanematele, sülle sadanud pärandusele või ettevõtlusele."Olen absoluutselt nullist alustanud ja investeerinud ainult omaenda raha," rõhutab ta. Esimesed aktsiad ostis ta isa eeskujul juba 6-7 aastaselt Stockholmi börsilt paarisaja krooni eest. Möödusid aastad ja sadadest said tuhanded, tuhandetest kümned tuhanded…"Küsimus ei ole olnud selles, et olen palgast kõrvale pannud. Kuna mul ei olnud alguses raha, siis sain palju abi Rootsi riigi soodsatest õppelaenudest, töötasin ülikooli kõrvalt loodusteaduste asendusõpetajana ja samal ajal olid 90ndate alguses börsid kukkunud," selgitab ta. "Olen teinud mõned väga edukad investeeringud. 90ndate alguses ostsin Handelsbankeni aktsiaid, mille väärtus aastate jooksul on kasvanud kümneid kordi. Ka Merko ja Hansapanga tõus oli väga oluline. Olen vahepeal ka väga palju dividende saanud ja kõige rohkem kapitali on toonud just kriisi aegadel investeerimine."Samas peab Andersson enda läbi aegade kõige paremateks tehinguteks ilma kasumita müüke, kui sisetunde usaldamine on halvimast päästnud. 2006-2007. aastal investeeris ta enda sõnul kõvasti Saksa Commerzbanki aktsiasse, ent otsustas mõned kuud hiljem kogu positsiooni müüa. Ei läinud kaua kui pank oli pankrotis ja vajas riigi tuge. Samamoodi pääses ta üle noatera Elcoteqi investeeringust."Mul ei ole mingit probleemi kahjumiga müüa ja sellepärast mul ei ole traumaatilisi investeeringuid, kus ma olen väga palju kaotanud," räägib ta. "Minu esimesed Eesti investeeringud EVEA Panka ja Pennu Computer Technologysse läksid küll pankrotti, aga see oli kooliraha. Võib-olla mõtlen liiga palju riskidest ja olen liiga ettevaatlik - koguaeg võib juhtuda, et hakkan muretsema mingi ettevõtte pärast."Investeerimine jäi Vimmerby linnast pärit Anderssoni jaoks hobiks kuni 2007. aastani, mil ta tegi palgatööga viimaks lõpparve ja hakkas professionaalseks investoriks."Investeerimises olen ma olnud edukas, aga paljude töökohtade kohta ma seda ei ütleks," selgitab ta. "Mulle on sobinud analüütiline tegevus, sest suudan olla väga palju üksi ja teoreetiliselt keskenduda. Kindlasti olen hingelt analüütik, mitte ettevõtja, kes suudaks midagi üles ehitada."Sealjuures on ta pikaajaline investor ja pole enda sõnul eales kaubelnud tuletisinstrumentidega ega investeerinud väljapoole Euroopat, kuna peab oluliseks eeliseks turu lähedust.