Võlakirjaturud seilavad tundmatule merele

Evolutsioonilistest psühholoogiast rääkivas raamatus „Risk“ väidab autor Dan Gardner, et meie mõtlemist kontrollivad rohkem kui me arvame iidsed ja atavistlikud instinktid.

Need piirkonnad, mis arenesid ajus siis, kui me elasime veel koobastes, peavad hakkama saama globaliseerunud maailma keerulisuse, internetiavaruste ja finantsturgudega.

Ei ole üllatus, et me hoiame juba kujunenud seisukohtatest kangekaelselt kinni. Meie koopaelaniku ajud arvavad, et muutus on raske ja tulevikuks ettevalmistamisel tuleb kasutada mineviku kogemusi. Nagu majandusteadlane John Maynard Keynes ütles: „Probleem ei ole uute ideede arendamine. Probleem on vanadest ideedest lahtisaamine.“

Hiljuti ilmunud küsitlusest selgus, et 84 protsenti fondijuhtidest usub, et võlakirjaturud on ülehinnatud. Sellele on raske vastu vaielda – Saksamaa võlakirjade intress jõudis aasta alguses 10 baaspunktini ja Šveits oli esimene valitsus ajaloos, mis emiteeris negatiivse intressiga võlakirju.

USA potentsiaalset intressimäärade tõusu ja Kreeka tragöödiat arvestades on võlakirjaturud jäänud erakordselt optimistlikuks. Seda nii valitsuse kui ka ettevõtete võlakirjade osas.

Ettevõtete maksejõuetuse määr on püsinud üllatavalt madalatel tasemetel. Suuresti on seda toetanud keskpankade stimuleerimine. Võla emiteerijad on sattunud sõltuvusse erakorralisest rahapoliitikast ja nullprotsendi juures olevatest intressimääradest. Kuigi investorid saavad aru, et tulevikus peavad turud olema meeletult optimistlikud, ostavad nad ikka võlakirju ja viivad tootlused veelgi madalamale.

Üks asi tundub meie jaoks selge: võla supertsükkel on läbi saamas ja võlakirjaturud sisenevad tundmatutesse vetesse. Võlakirjade kaks kõige fundamentaalsemad eeldused – see, et nad on madala volatiilsusega varaklass ja korrelatsioon aktsiaturuga puudub – langevad küsimärgi alla.

Intressimäärad hakkavad tõusma ja kaugel pole ka stimuleerimise lõpetamine. On raske ette kujutada, kuidas võlakirjaturud poleks volatiilsed ja tunduvalt rohkem seotud aktsiaturgudega.

Kolme samba süsteem, mis jagab portfelli aktsiate, võlakirjade ja „teiste“ varade vahel (aktsiatel ja võlakirjadel on kõige suurem osakaal), ei pruugi enam investorite poolt oodatud stabiilset tootlust ja turvalisust pakkuda.

Samal ajal, kui uus reaalsus ilmsiks on saamas, valmistuvad portfellihaldurid ja ettemõtlevad pensionifondid selleks ette. Nad on järjest rohkem tähelepanu hakanud pöörama portfelli „teistele“ varaklassidele.

Me oleme tunnistajaks ajajärgule, mil krediiditurg teeb läbi suuri muutusi. Targemad saavad aru, et maailm on muutumas ja hakkavad toimuma uued, pikaajalised protsessid, mis hakkavad erinevate varaklasside tootlust mõjutama. Nad saavad aru, et portfell tuleb koostada edasivaatavalt, mitte tagasivaatavalt. Nagu Warren Buffett ütles: „Kui sa leiad ennast krooniliselt lekkivast paadist, siis energia, mis kulub paadivahetuseks, on tõenäoliselt väiksem, kui energia, mis kulub aukude parandamiseks.“

Kõik teavad, et võlakirjaturgu ootab ees kivine tee. Kõik teavad, et erakordselt madalate intresside ajastu, millele on valitsused kaasa aidanud, peab ära lõppema.

Mis on lahenduseks? Tuleks üle vaadata oma pikaajalised uskumused ning neile väljakutse esitada. Portfellis peaks rohkem tähelepanu pöörama teistele varaklassidele.