Börsid kukkusid, aga see pole veel kõik

„Mänguaeg on läbi, lapsed,“ kommenteeris Rabobanki analüütik Stefan Koopman Financial Timesile, kui too uuris viimaste päevade börsivaringu kohta. Barclaysi panga strateegid hoiatasid, et „see ei ole veel kõik“ ning ütlesid Bloombergile, et lähipäevil panevad volatiilsust jahtivad fondid müüki veel 225 miljardi dollari eest aktsiaid.

Kuigi maailmas on fundamentaalnäitajad head – globaalne majanduskasv ca 3 protsenti, suuremate riikide majandus siseneb pigem buumi- kui kriisifaasi ja majanduskliima peaks tänavu paranema –, on turud paljuräägitud riske aduma hakanud. Turge kõigutab pikaajaliselt paraku ikka sentiment rohkem kui fundamentaalnäitajad. Kui investorid hakkavad aduma, et kangesti pikk tõus ei saa igavesti kesta, ning hakkavad üksteise järel kasumit võtma, kerkivad languse tagant nähtavale ka selliste majanduspoliitiliste probleemide kõrvad, mida on üksjagu raskem positiivse meeleoluga ära petta.

Hulk riske finantsturgudel

Passiivse investeerimise lõks

Juba Nobeli preemia laureaat ja majandusteadlane Robert Schiller hoiatas investoreid, et passiivne investeerimine on pseudeoteadus ning turgudele halb. Turul kaubeldavate fondide buum vedas miljardeid dollareid ETFidesse, kus investor saab osta nii-öelda kogu turgu, kogu indeksit. Samal ajal voolas raha aktiivsetest fondidest välja. ETF on mugav ja võrdlemisi soodne rahapaigutusviis, kuid kui seal on liiga palju raha, siis kaotab turg oma reageerimisvõime – väiksemad ohu märgid jäävad nägemata, sest raha muudkui voolab sisse ja suure laeva pööramine võtab aega. „Mis juhtub siis, kui aktsiaturgu tabab üks neid kukkumise müügilaineid? Võib tekkida doominoefekt,“ kirus Morgan Stanley välisturgude juht Hans Redeker juba möödunud aasta suvel.

Intressipoliitika

Praeguseks on enamik majandusanalüütikuid nentinud, et turge pani viimastel päevadel äkiliselt reageerima hirm intressimäärade liiga kiire tõstmise ees. Elame huvitaval ajal, kus pea kümme aastat on arenenud riikide keskpangad intressimäärasid jõuga madalal hoidnud, et inimesed investeerida julgeksid ja raha ringluses oleks. Selline olukord tähendab aga ka seda, et tõenäoliselt pole iga võetud laen parimal viisil läbi kaaulutud. Kui intressimäärad tõusma peaksid, satuvad löögi alla just viletsamate finantsidega ettevõtted. Seda teavad ka nende aktsionärid ja võivad neist kasumit võttes kriisi süvendada. Kui USA töötururaport indikeeris, et palgatõusu lainega võiks tasapisi tõusta inflatsioon ja selle järel intressimäärad – ja seda kohe neli korda aastas –, siis pani see investoritel käe värisema.

Euroopas on olukord veidi teistsugune. Nimelt on Euroopa Keskpank andnud märku, et intressimäärasid enne tõsta ei saa, kui inflatsioon on „tervisliku“ 2 protsendi juurde jõudnud. Kuna euroala inflatsioon oli jaanuaris napilt 1,3 protsenti, siis on intressimäärade tõstmisest vara rääkida. Lisaks survestab keskpanka aina tugevnev euro kurss, mis pitsitab Euroopa ekspordisektorit. Meenutuseks: Fedi intresside tõstmine 2006. aastal enam kui 5 protsendi peale aitas võimendada USAst alguse saanud finantskriisi.

Poliitiline risk jääb

Poliitilised riskid pole kuhugi kadunud. Iroonilisel kombel arvavad näiteks CNBC ajakirjanikud, et asi, mis langustrendi veel süvendada võib, on paljukiidetud president Donald Trumpi maksureform. Kuna see vähendab ettevõtete maksumäära 35 protsendilt 21 protsendile ja jätab ka USA elanikele veidi rohkem raha kätte, võib see inflatsiooni ja seega intressimäärade tõstmist kiirendada. Poliitilised pinged on üleval ka Euroopas, kus pole sugugi selge, kuidas Brexiti-järgne Euroopa hakkab välja nägema. Samuti lisavad õli tulle Lõuna-Euroopa majanduslikud raskused, populismi tõus Ida-Euroopas ning küsimus, kas Saksamaa kantlseril Angela Merkelil on pärast rasket kuudepikkust valimiste kadalippu veel energiat tasakaalukat Euroopa politiikat juhtida või lähevad ohjad energilisemale Prantsusmaa kolleegile Emmanuel Macronile, kellel on Euroopa Liiduga hoopis radikaalsemad reformiplaanid.

Finantssektori küsimus

Paljudel investoritel on valusalt meeles, kuidas viimane finantskriis sai alguse pankade suurtest spekulatsioonidest. Kuigi regulaatorid tõmbasid pankadele pärast kriisi päitsed pähe, pole halbade laenude küsimus kuhugi kadunud. Nigelate laenudega maadlevad paljude riikide pangad ning hirm, mis saab Itaalia või Hispaania pangasektorist, pole kuhugi kadunud.

Võlakirjad

Intressimäärade tõstmisega käib kaasas võlakirjaküsimus. Kuna võlakirjade intressid on olnud madalate intressimäärade ajastul samuti madalad, siis tekitaks uute kõrgemate intresside tingimustes konkurentsivõimelisemate võlakirjade turule tulek soovi vanadest pageda. Ülepea on võlaküsimus maailmas kriitilise tähtsusega: kui Eesti on sisuliselt võlavaba, siis OECD raporti andmetel kasvab maailmas riikide, ettevõtete ja iseäranis majapidamiste võlakoormus. Kriisi korral viib see inimesed sügavamasse raskusesse.

Toetusmajandus

Peale intressimäärade kohandamise võtsid keskpankurid tarvitusele veel ühe meetme kriisis majanduse elavdamiseks: 2015 loodi võlakirjade tugiostuprogramm, mille käigus on nii USA kui ka Euroopa majandusse paigutatud triljonite dollarite väärtuses odavat raha. Maht on nii massiivne, et kellelgi pole täit arusaama, kuidas selle lõpetamine majandusele mõjuda võib. Jaanuarist vähendati Euroopas programmi mahtu 60 miljardilt 30 miljardi euro peale kuus ja tasapisi on keskpangal plaan, see toetusskeem ära lõpetada.

Kasvu taga tegelik langus?

Kuna aktsiaturud kipuvad nii-öelda majandusest pisut eespool käima, siis võib juhtuda, et investorid aimavad ette: seniit on käes, kuigi majandus huugab ja palgad kasvavad, on tegu lõpu algusega ning investorid tõmbavad juba turgudelt raha ühes kogunenud kasumiga välja ning jätavad turu karude hooleks. Suures plaanis teeb muret, et kuigi riikides suured majandusnäitajad paranevad, kasvab aina ka ebavõrdsus. Lisaks toovad ajast tingitud arengud – rahvastiku vananemine, digitaliseerumine, automatiseerumine ja aina kiirem oskuste ja teadmiste devalveerumine – kaasa ka varandusliku kihistumise.