Restoranitest: seitse aastat Gruusiat Ida-Virumaal

Mimino asub Tallinna–Narva maantee kõrval Jõhvi sissesõidutee ääres. Asukoht on kergelt leitav, kuigi mitte eriti atraktiivne – vaade avaneb bensiinijaamale, auto- ja tööriistakeskusele. Tegelikult pole vaadet vajagi, söögisaal on põhjalikult stiliseeritud ehk “kaukaseeritud”. “Mimino interjöör meenutab vana Thbilisi tänavat, kust ei puudu terrass, veinitünnid ja tulekolle,” ütleb koduleht ja pole põhjust selles kahelda. Peaaegu võiks arvata, et kohe-kohe astub sisse tõmmu suurte vuntsidega mees, ühel õlal lammas ja teisel veinivaat, tõstab lamba tulele (mis sel hetkel küll parajasti ei põlenud) ja avab veinivaadi.

Gruusia trahter on Jõhvi teeotsas olnud juba ligikaudu seitse aastat ja tasapisi on selle kuulsus levinud üle kogu maa. Mõni kinnitab isegi, et tegemist on parima Gruusia söögikohaga Eestis. Omalt poolt ei julge seda kinnitada ega ümber lükata, häid maitseid olen kogenud nii Tallinna Pirosmanis ja Tbilisis kui ka Pärnu Kolhetis, aga kindlasti on tegemist igati tõsiselt võetava ja lugupidamist vääriva Gruusia söögikohaga.

Miminos on kõik mitte ainult suurejooneline, vaid ka suur: nii portsjonid kui ka nõud, lauad ja toolid. Isegi tualettruum on hiiglaslik. Tõeline grusiin ilmselt vähemaga, st väiksemaga, ei lepigi, mägede poegade uhkest loomusest oleme ju kuulnud küll ja veel. Samuti külalislahkusest, ilma milleta üht Gruusia söögikohta ette ei kujuta – kuigi ettekandja on puhastverd eestlanna, on grusiinide ürgne külalislahkus temale tugeva jälje jätnud.

Kui ettekandjalt küsin, mis rahvusest kokad on köögis, saan teada, et Gruusia toidud tulevad tõepoolest Gruusia koka käe alt. Menüüs on lisaks Gruusia köögile aga ka kohalikke restoranihitte, alates Caesari ja kitsejuustu salatist ja lõpetades tiramisu ja pannkookidega. Rahvusvahelised menukid on siiski vähemuses, valdavalt on tegemist Gruusia roogadega. Paarist Gruusias käigust meelde jäänud lemmikud on kõik olemas: hinkalid ja hatšapurid, baklažaani- ja Kreeka pähkli road, šašlõkid ja kebabid. Lisaks veel mitu kaunilt kõlava nimega “grusiini”, nagu adžapsandali ehk köögiviljahautis baklažaanist, rohelistest ubadest ja tomatist, odžahuri ehk praetud sealiha kartulite, juurviljade ja maitserohelisega jt.

Põliseestilik siga ja kartul olid grusiinist koka käe all saanud lõunamaiselt küllusliku ja eksootilise maitse. Ka kanaroog, mis koos kartulitega vägagi tuttavlik välja nägi, oli saanud erilise maitsestuse. Vürtside, eriti ürtide kasutamisel on grusiinid meist märksa julgemad, kõige olulisem maitseandja on neil kinza ehk koriander.

Muidugi peaks Gruusia söögi juurde jooma Gruusia veini, aga seekord ei saanud, oli vaja edasi sõita, mistõttu piirdusime Gruusia limonaadiga. Limonaad, olgugi et magus ja maitsev, tooste ei inspireeri ja seetõttu jäi Gruusia-elamus poolikuks. See aga oli juba meie, mitte Mimino viga.