Mida soovitaksin 16 aastat nooremale Toomasele?

Esiteks mõjutab väärtpaberi hinna liikumine otsuseid rohkem, kui osatakse ette kujutada. Me kipume instinktiivselt kasumit võtma, kui hind tõuseb, ning investeeringut veaks nimetama juhul, kui hind langeb.

See tähendab, et usaldatakse teisi inimesi ehk turgu rohkem kui iseennast. Minu väärtpaberikonto viimase 16 aasta kasumi ja kahjumi aruannet sirvides näen seal seda mustrit ikka ja jälle korduvat. Müügitehingud on kiired tekkima, kui hind püsib langustrendis, ja kasum kipub kärmelt lukku minema pärast aktsia hinna mõningast kerkimist.

Alahindame ettevõtteid

Õigustatult tekib küsimus: kas järgmiseks 15 aastaks on ettevõtte viimnegi kasvupotentsiaal otsas ning hind nii üle mõistuse kõrge? Kas silmapiiril on hulk ettevõtteid, mille potentsiaal on sedavõrd palju parem ning hind niivõrd palju soodsam? Paraku tuleb sageli tehingu põhjuseid otsida iseenda kärsitusest kui kõikehõlmavast analüüsist. Pean nentima, et rusikareegel kiirest kahju piiramisest ei pea sugugi mitte alati paika! Halvimast päästab pigem mõõdukas hajutamine.

Tasub meeles pidada, et kui paljud investeerimiskirjanduses käibel olevad heuristikud ehk rusikareeglid aeg-ajalt kehtivadki, siis kindlasti mitte kõik ja veel vähem kogu aeg. Paradoksaalsel kombel kiputakse automaatselt pidama riskantseks väärtpabereid, mille hind langeb, ja turvaliseks neid, mille hind kiiresti kerkib. Nii mõnigi minu viimaste aastate parimaid investeeringuid väidab risti vastupidist. Risk on oluliselt väiksem, kui head kaupa õnnestub saada soodsamalt. Rõhk sõnal „hea“.

Teiseks paneksin nooremale iseendale südamele sedagi, et üldjuhul kipume ülehindama turgu ning alahindama ettevõtete võimet kohaneda. Nii olen minagi ajutisi tagasilööke mõnes sektoris oma portfelli kuuluvate ettevõtete puhul ikka ja jälle üle hinnanud.

Nii näiteks kehtestas Venemaa 2014. aasta augustis Norra kalale impordikeelu. Et tegemist oli üsnagi olulise turuga, võtsid sektoris tegutsevate ettevõtete aktsiad suuna alla ning minu portfelli kuuluv Lerøy Seafood nende seas. Tunnistan ausalt, et toona käis peast läbi mõte ettevõtte osakaalu portfellis vähendada. Esimesest ehmatusest üle saades kasutasin aga järgmisi langusi hoopis positsioonide suurendamiseks.

Tasuta lõunaid pole

Jah, poliitiline risk realiseerus ning kaotused on kalatootja enda hinnangul olnud kolme aasta jooksul tõsised ja põhjustanud olulist kahju. See kõik ei ole aga seganud ettevõttel kasvamast ning aktsia hinnal alates sanktsioonide kehtestamisest üle 90% tõusmast. Taolisi näiteid on mõistagi veel.

Tean omast käest, et mida suurem edu meid saadab, seda suuremaks kasvab kiusatus analüüsi arvel aega kokku hoida. Kolmandaks soovitaksingi endast nooremal iseendal mõelda aktsionärina alati endast kui ettevõtte omanikust ning pidada meeles, et pole just palju valdkondi, kus pelgalt käed rüpes istumise eest on võimalik teenida kümne- või enamaprotsendilist aastatootlust.

Kuivõrd tõenäoline on, et aktiivne aktsiatesse investeerimine see imeline kullasoon on?