Mõni üksik koomas pank ei uputa veel pangandust

Kõiki põhjaminekuid on tervitanud üleüldine pangaaktsiate müügilaine. Vanemad investorid kardavad 2008. aasta finantskriisi kordumist: toona olid halbadest laenudest nakatunud pea kõik pangad, lihtsalt mõne haigusnähud ilmnesid varem ja ülejäänute portfellist eemaldamine või lühikeseks müümine oli selles valguses mõistlik tegu. Nooremate kauplemist paistab juhtivat karjamentaliteet – karjaga samas suunas joostes ei eksi, mis sest, et ise võib-olla seda suunda õigeks ei pea.

Mina olen iga panga koomasse langemise puhul üritanud kõigepealt mõista, kas see on üksik haigusjuhtum või üleüldine epideemia. 2008. aastal oli tõesti epideemia. Tänavu on asi teine: kõik probleemsed pangad on lähemal läbivaatusel seni osutunud üksikjuhtumiks ja nende muresid ei ole võimalik kogu pangandussektorile väga laiendada.

Jah, tõsi, üks ühine nimetaja on küll: see on külm ja läbilõikav vastutuul ehk intressimäärade enneolematult kiire tõstmine. Kuid see ei ole haigus, see on hoopis keskkond, mis haiged esile toob. Haigus võib igaühel olla erinev. SVB puhul oli see näiteks hoiuste ja investeeringute kestuse sobimatus – pank paigutas lühikese süütenööriga raha pika süütenööriga varasse, nagu ma ka mõni päev tagasi kirjutasin.

Credit Suisse'i haigus üldistatult on liigne riskide võtmine, mida tagatippu tehti saamatult. Selle haiguse sümptomid ilmnesid tegelikult juba mõnda aega tagasi. Investopedias on selle kohta artikkel “tarakaniteooria”. Lühidalt tähendab see, et kui näete juba ühte tarakani, võite olla kindlad, et neid on mitu. Kui ettevõte tunnistab üles halva uudise, on neil tõenäoliselt majas sees veel mitu halba uudist varuks, mida nad esialgu üles ei tunnista või, mis kõige hullem, isegi teada ei pruugi.

Credit Suisse’i tarakanid hakkasid lagedale ilmuma varsti pärast Tidjane Thiami saamist tegevjuhiks 2015. aastal. Thiam käivitas agressiivse laienemise Aasia ja arengumaade suunal, üritades lihtsustatult öeldes teenida raha Hiina miljardite hoiustamise ja neid arenevatele turgudele välja laenamisega.

Esimesed tarakanid tulid päevavalgele peaaegu otsekohe. Kolme aastaga sai Credit Suisse 6,65 miljardit Šveitsi franki (toona kõikus frangi kurss ühest eurost 0,85 euroni) puhaskahjumit, millest suur osa tuli rämpslaenudega börsil mängimisest. USA-le maksti trahve nii Ühendriikide kodanike maksustatava tulu varjamisele kaasaaitamise eest ja kahtlase rämpslaenuäri eest Mosambiigi tuunipüügilaevadega. Euroopas saadi trahvi valuutakartelli eest.

Selliste asjadega on muidugi tegelenud teisedki pangad, kaasa arvatud Credit Suisse’i kodune rivaal UBS. Ent nemad on suutnud piiri pidada ja õppust võtta, Credit Suisse mitte. Selle panga puhul tulid halvad uudised väga järjekindlalt. Ükskõik mis skandaal ka parasjagu lahti ei rullunud, oli piltlikult öeldes refräänis alati Credit Suisse’i nimi.

Credit Suisse oli viimane reageerima, oodates sinisilmselt, et äkki läheb kõik mööda või äkki leiab Hwang kuskilt raha. Ei leidnud, nagu arvatagi võis, ja Šveitsi pank pidi alla neelama kõige suurema osa Archegose krahhi kahjumeist: 5,5 miljardit dollarit.

Pea samal ajal selgus, et Credit Suisse oli rahastanud ka Ühendkuningriigi investorit Lex Greensilli, kelle rahaturufondidest ehitatud kaardimaja kokku varises, jättes panga likvideerima kümne miljardi dollari jagu Greensilli laenuga ostetud vara. Loomulikult kahjumiga.

Kõigi nende tarakanide tõttu kannatas panga maine ja kui on üks asi, mida Hiina miljardärid, nood Credit Suisse’i suured hoiustega varustajad, äriasjades absoluutselt ei kannata, siis see on kehv maine. Nii hakkasid deposiidid lahkuma ja neil turgudel, kust Credit Suisse viimastel aastatel uusi deposiite hankimas oli käinud, ei tahtnud keegi enam eriti panka raha panna. Seda protsessi võimendas veelgi intressimäärade tõus, mis pani hoiustajad otsima muud rakendust oma rahale. Üksi mulluse viimase kvartaliga lahkus 138 miljardit franki deposiite, umbkaudu viiendik kõigest panka hoiustatud rahast.

Mullusest aastast saadik panka juhtinud Thomas Gottstein on küll asunud panka restruktureerima, kuid kõigi kahjurputukate hävitamine, nende pesade ülesleidmine ja nende naasmise võimatuks muutmine on ränk töö ja võtab aega. 2025. aastaks peaks pank plaani kohaselt jälle järjel olema ja tegelema sellega, mida varem aastakümneid edukalt tehti ehk konservatiivse hoiustamise ja laenamisega. Finantsseiklused, milles väga osavad ei oldud ja milles seetõttu järjest kõrbeti, peaksid siis jääma möödanikku.

Kõige selle juures on Credit Suisse tugeval vundamendil pank. Viimane stressitest näitas, et kui pank peaks oma vara kiirmüüma, et katta deposiitide väljavoolu samal ajal tõusvate intressimäärade tingimustes – asi, mis parasjagu just juhtubki –, võib kahjum halvimal juhul ulatuda 1,8 miljardi frangini. See on kõigest 3,6% panga kapitalist. Pangaregulaatoritel oleks põhjust mureks 15% ja kõrgema osa juures.

Nii et Credit Suisse võib teoreetiliselt rahulikult taluda veel suuremat hoiuste väljavoolu. Hiljuti pakkus ta lühiajaliste, kolmekuuliste hoiuste eest ka suuremat intressi kui konkurent UBS, et auku lappida. Tõsi, finantsmaailma šaakalid võtavad selliseid pakkumisi alati kui märki haavatud loomast ja rünnakusignaali. Kuid samuti lubas ja ka tarnis pangale tuge Šveitsi keskpank, nii et tõenäoliselt jääb kiskjatel see loom ikkagi murdmata.

Investoritegi huvi on naasnud: täna on aktsia kallinenud tervelt veerandi võrra.

Kokkuvõttes arvan, et Credit Suisse’i juhtum, nagu ka SVB juhtum, olid ennekõike üksikud juhtumid, mille tulemusi ei saa üldistada kogu pangandusturule. Küll aga ei jää need ilmselt viimasteks juhtumiteks. Intressimäärade stressitest alles kestab ja haavatud loomi võib veelgi nähtavale ilmuda.

Sestap on omajagu õigust ka neil, kes ütlevad, et vara on veel pangaaktsiates positsioone võtta. Et praegust ostukohta pole mõtet kasutada, sest ilmselt müüakse pangaaktsiaid edaspidi veel mitme skandaali mõjul allapoole. Et õiged ostukohad alles tulevad. Et seniks on pangasektoris vaid üksainus õige panustamise suund ja see on allapoole.

Siiski nõuab see mäng head ajastamist ja head nina järgmiste skandaalide puhkemise peale. Mina ei ole hea ajastaja ja arvan, et enamik investoreid ei ole. Pigem tasub lähtuda sellest, et kui hea aktsia on soodsalt saadaval, tuleb seda osta. Mina nii tegingi, lisades enda arvates soodsas kohas kiirelt LHV ja Coopi aktsiaid.

Samuti ei pane üksikud kokkukukkuvad pangad mind muretsema kogu sektori investeerimiskõlblikkuse pärast. Tegelikult on nii, et kui mõni nõrk pank põhja läheb, tekib kohe turul rohkem ruumi teistele, tugevamatele pankadele. Investor peab ainult need tugevamad pangad üles leidma ja neile panuse tegema. Mina oma arust olen leidnud.