„Enne mõtle, siis ütle!“ ajurünnaku puhul ei kehti

Metroojaam oli hoolikalt valitud. Sel kellaajal möödusid sealt peamiselt haritumad inimesed: tööle ruttavad valitsusasutuste keskastmejuhid ja spetsialistid, analüütikud, projektijuhid ja arveametnikud. Noormees viiuliga ei olnud suvaline tänavamuusik, vaid Joshua Bell – üks väljapaistvamaid USA viiuldajaid, kes oli kolm päeva varem Bostoni kontserdimajja toonud täismaja. Repertuaar sisaldas Bachi tippteoseid, mida Joshua Bell mängis ühel maailma kallimatest viiulitest.

Selle Washington Posti eksperimendi käigus selgus, et alla 1% möödujatest (1097st vaid 7 inimest) peatub ja kuulab kauem kui minuti, ära ei tunne keegi. Kas sina oleksid märganud, kui ise oleksid seal olnud? Ilmselt mitte. Kui kaasaegne elu paneb meid nii rattasse, et me ei märka ilusaid hetki – maailma üks hinnatumaid muusikuid mängimas maailmas ühel parimal viiulil ajaloo ilusamaid palasid –, siis mis hetked, ideed või võimalused meil veel märkamata jäävad? See eksperiment oli kaunite kunstide valdkonnast ega pruugi olla sinu kirg, kuid see iseloomustab hästi modernses ühiskonnas levinud käitumist – meil on pidevalt nii kiire, et me ei märka asju enda ümber.

Kui sa nüüd sellele mõtled, siis küsi endalt, kas sinu meeskonnaliikmed märkavad kogu kiirustamise juures uusi võimalusi ja ideid?

Albert Einstein ütles sajand tagasi, et kui tal oleks üks tund selleks, et lahendada küsimus, millest sõltub tema elu, kulutaks ta esimesed 55 minutit probleemi defineerimiseks. See aga eeldab süvenemist. Süvenemine ja märkamine ongi võti. Jeff Dyer ja Hal Gregersen kirjutavad Harvard Business Review's, et konkurentidest nutikamalt tegutsemine on imelihtne – on vaid vaja võtta aega ning panustada mõtlemisse senisest 50% rohkem. Edukate ideede leidmise kaks peamist eeldust on küsimuse ehk probleemi täpne püstitus ja suure hulga ideede genereerimine. Need on ajurünnaku kaks esimest etappi, mida ma nimetan rollidest lähtuvalt vaatleja ja leiutaja etapiks.

Vaatleja etapis on põhifookus probleemi mõistmisel ja piiritlemisel ning eesmärgi defineerimisel. Selle juurde käib faktide ja asjaolude täpsustamine ning oletuste valideerimine.

Leiutaja etapi eesmärk on kombineerida arutelu, analüütilist mõtlemist ning loovmõtlemist, et leida suur hulk ideid eelmises etapis defineeritud väljakutse lahendamiseks.

Annan mõned näpunäited nende etappide läbiviimiseks.

Vaatleja etapi tulemusel peaks olema sõnastatud hea küsimus, mis sunnib väljakutset vaatama uue nurga alt. Selleks peab see olema:

1. hästi konkreetne ja üheselt arusaadav, võimaluse korral kergelt provokatiivne, et inimesed käima tõmmata;

2. loovust vallandav ehk võimaldama suurt hulka lahendusi.

Ma soovitan õige küsimuse leidmiseks panna kirja vähemalt 4–5 alternatiivset sõnastust. Oluline on arvestada, et erinevate sõnastuste puhul tajuvad inimesed küsimuse sisu erinevalt. Näiteks küsides juhina tootmistöötajatelt „Kuidas muuta tootmine efektiivsemaks?” saad teistsugused vastused, kui küsides „Kuidas saaksime sinu töö lihtsamaks teha?”. Samas sinu kui juhi jaoks võivad viimase küsimuse vastused olla just need, mis aitavad efektiivsust suurendada.

Vaatleja etapi kontrollküsimused:

• Kas ma lahendan õiget probleemi?

• Mis juhtub, kui me jätame selle lahendamata?

• Kas seda küsimust on võimalik tükeldada alaküsimusteks? Kui jah, siis tee seda!

• Mis motiveerib sinu inimesi just selle küsimusega tegelema? Keda sinu tiimist motiveerib see küsimus kaasa mõtlema?

Kui lahendatav küsimus on olemas, siis jõuame uute ideede genereerimise ehk leiutaja etappi. Tavapäraselt hakatakse nüüd otsima lahenduseks ühte väga head ideed. Enamasti see lähenemine ei toimi, sest uuringud on näidanud, et keskmisel ajurünnakul ligikaudu 50% on vanad ideed ja tõeliselt häid ideid on ca 4–5%. See tähendab, et kahe hea idee jaoks vaja 50 ideed ning oskust ja julgust vanadest tuttavatest ideedest mööda vaadata. Seega ära otsi üksikut head ideed, vaid suurt hulka ideid, mille seast pärast saaks valida. Ometi on ajurünnakute peamine probleem just ideede nappus. Lapsepõlvest meelde jäänud vanasõna “Enne mõtle, siis ütle!” ajurünnaku puhul ei kehti. Ideede genereerimise etapis tuleb ideid tulistada nii, kuidas jaksad.

Ajurünnaku tulemuslikkuse suurendamiseks soovitan kasutada erinevaid tehnikaid. Nobelist ja neuroteadlane Eric Kandel selgitab, et me peaksime oma aju vaatama kui laosüsteemi, kus on ladustatud kõik meie teadmised ja kogemused. Uue info vastuvõtmisel meie aju esmalt otsib ja analüüsib, kuidas see senise infoga kokku sobib, loob seosed ja paneb info “riiulile”. Meie aju töötab selliselt nii rutiinseid igapäevategevusi tehes kui uusi olukordi lahendades. Uute ideede leidmise võti peitub aga oskuses leida juba ladustatud infole võimalikult palju uusi seoseid ehk teisisõnu info kombineerimises. Seda on aga käsu peale ja ilma abistava raamistikuta väga keeruline teha. Sobivaid ajurünnaku meetodeid leiad guugeldades kergelt, otsi näiteks „ideede genereerimise tehnika“ või otsi raamatupoest suurepärane loovustehnikate kogum „Loovustehnikad: 99 viisi ideede leidmiseks“.

Sellega oleme katnud kaks etappi neljast: vaatleja ja leiutaja. Järgmises artiklis vaatame, mida suure hulga ideedega teha ning kuidas leppida kokku elluviimise jaoks vajalikud sammud – need etapid kannavad nimesid uurija ja elluviija.

Selleks, et su meeskond ei tormaks huvitavatest võimalustest ja suurepärastest ideedest mööda, tuleb võtta aega. Defineerige enne lahenduste otsimist probleem ning seejärel hoolitsege selle eest, et esmaste toorideede hulk oleks maksimaalselt suur.