Kui pole distsipliini, pole ka erilist edu ja saavutusi

Tippsportlane ei võida kuldmedalit lihtsalt selle pärast, et ta käis regulaarselt trennis. Tippjuht ei ole edukas vaid põhjusel, et osales juhtimiskoolitustel. Igasuguse edu taga on aastatepikkune ja järjepidev töö, mis hõlmab kombinatsiooni kõigest, mida teeme ja millega kokku puutume. Olgu selleks söök, uni, liikumine, suhted, keskkond jne.

Kui tahan lapselapsega pargis mängida, ei pruugi sellest piisata, et hakkan 60-aastaselt tervislikult elama. Kui soovin tulevikus elada passiivsest sissetulekust, ei piisa sellest, et panen ainult vahel pisut raha kõrvale. Peame regulaarselt astuma paljusid väikeseid samme nii konkreetsete eesmärkide kui ka üldise vabaduse ja edu nimel, kusjuures nende otsest seost tulemusega ei ole alati selgelt näha. Kuid just tänu nendele sammudele saame luua paremaid võimalusi eesmärkideni jõudmiseks, mistõttu tuleb võimalikult paljud neist viia tasemele, kus need muutuvad harjumuseks.

Siin tulebki mängu distsipliin. Jocko Willink toob oma raamatus „Distsipliin võrdub vabadus“ selgelt välja just distsipliini kui edasiviiva jõu tähtsuse eesmärkide saavutamisel. Endale omaselt kasutab ta palju nii militaar- kui ka füüsilise treeningu näiteid, kuid samad põhimõtted kehtivad igas valdkonnas.

Inimesena oleme oma loomult (vähemalt pisut) laisad ja mugavad: tahaks lihtsalt olla ja elu nautida, ning kui inspiratsioon tuleb, küll me siis midagi teeme. Motivatsiooni ootama jäädes me tegelikult loodame lihtsalt heale õnnele ehk jätame kõik juhuse hooleks.

Distsipliin on motivatsiooni täielik vastand: ma teen midagi ka siis, kui mul selleks hetkel tuju ei ole. Kui oleme välja selgitanud, millised tegevused toetavad meie edu saavutamist pikas perspektiivis, ning kui neid ka järjepidevalt teha, loomegi endale vabaduse. Elu pakub meile pidevalt uusi ja põnevaid võimalusi. Kui olla oma põhitegevustes igapäevaselt distsiplineeritud, on õigel hetkel aega, raha, tervist, teadmisi ja kõike muud vajalikku, et neid võimalusi ära kasutada.

Combat Ready’s töötades puutun vahel kokku ettevõtjatega, kes sellele põhimõttele vastu vaidlevad: start-up peab olema paindlik ja me ei taha mingeid suurte korpode reegleid ja distsipliini. Muidugi ei tasu reeglitega äärmustesse minna, kuid just noored ja jõuliselt arenevad ettevõtted vajavad väga palju süsteemsust, et tagada kiirus, paindlikkus ja pikaajaline edu.

Võtame näiteks aja ja koosolekud. Esimest on alati liialt vähe, teist ülearu palju. Tihti ei taheta koosolekutele reegleid kehtestada, et tagada vaba arutelu ning piisav võimalus omavaheliseks suhtluseks. Samas aitab mõnes lihtsas põhimõttes kokkuleppimine (õigeaegne algus, koosoleku eesmärgi ja kava eelnev jagamine) tõsta kordades efektiivsust. Kui seda teevad kõik ning järjepidevalt, siis olemegi saavutanud kokkulepitud korra ehk distsipliini, mis aitab ka siis, kui aega on päriselt vähe.

Distsipliin – välja kujunenud või kokku lepitud tegevuste järjepidev tegemine – ei ole midagi müstiliselt keerulist ja rasket, mida viljeletakse vaid kaitseväes. Kõigepealt tuleb püstitada eesmärk ning teha endale selgeks, mida tähendab võit just minu jaoks. Seejärel on vaja luua kord ehk distsipliin, mille abil võiduni jõuda. Keskendudes õigetele asjadele, saame tänu distsipliinile olla vabad otsustes ja tegevustes just siis, kui meil seda vaja on. Ja seda elu igas valdkonnas.

Raamat „Distsipliin võrdub vabadus“ avab neid mõtteid väga erinevate eluliste näidetega ja sobib kõigile, kes tahavad end arendada. Olenemata taustast või valdkonnast, paneb see sügavalt järele mõtlema, kas ja mida saaksin veel teha, et oma eesmärke saavutada. Kas distsipliin, mille olen endale loonud, aitab mind päriselt? Raamatut läbi töötades jõudsin mõtteni, et oleksin võinud nii mõnegi tegevusega juba ammu alustada. Hea uudis on aga see, et täna alustada on märksa parem kui homme, ning et alati saame praegust olukorda parandada. Kõik sõltub minust enesest!