Seakasvataja appihüüd: ei taha aeglaselt surra!

Kaalul on seatööstuste eksistents, selle selge väljaütlemine fokusseerib valitsuse ja inimeste tähelepanu muidu keerulisele seakatku teemale ning võib tuua ka Euroopast soodsamaid otsuseid. See on üks hetk, kus riik peab ettevõtjaid aitama.

Eesti seakasvatajad on arusaadavalt meeleheite äärel: pärast Aafrika seakatku nakkuse levikut kodusigadele ootavad nad hinge kinni pidades uusi halbu uudiseid.

Üheks oluliseks küsimuseks on, kust hakkab jooksma nn kolmas ehk rangeimate piirangutega tsoon, kus seakasvatused tohivad elussigu viia vaid tapamajja ja eksportida ainult kuumtöödeldud tooteid. Kuigi praegustel andmetel on Baltimaade suurim seafarm Ekseko jäänud sest tsoonist välja, sõltub nende saatus ka Euroopa otsustest.

Tööstusharu aeglane surm silme ees

Ekseko ning teised seakasvatajad ähvardavad avalikkust mõjusalt kõige mustema stsenaariumiga.

Ekseko juht Teet Soorm kirjeldas eile Postimehes, kuidas lisanduvad piirangud võivad tähendada tööstusharu aeglast surma, mille mõju on palju laiem kui vaid seafarmide kadumine. Ekseko annab tööd 200 inimesele, kuid seakasvatus on seotud näiteks transpordisektori ja söödatööstusega ning annab seega tööd rohkematele kui vaid farmide palgalistele, meenutas Soorm.

Seakasvatajad on suunanud oma kriitika kahes suuunas. Ühelt poolt kinnitavad nad nördinult, et andsid juba ammu head nõu näiteks metssigade arvukuse piiramisel. Teiseks kriitika adressaadiks on väiketalunikud, kes koduõuedel mõnekaupa tihti vabalt ringi jalutvaid sigu peavad. Nood on viirusekandjatena ohuks tervele tööstusele. „On vaja üht siga ja üht tädi Maalit, et sajad ja sajad töökohad kaoks," nendis Teet Soorm. Võib tõesti arvata, et elu ja surma küsimuse ees seisvad seafarmid teevad kõik endast sõltuva katku piiramiseks, samas kui üksikute kodusigade pidajate seas võib leiduda käegalööjaid.

Selle taustal on elementaarne üleskutse riigile sekkuda kiirelt ja asjatundlikult, et viia sisse ranged seapidamise nõuded (nagu piirdeaiad), nende täitmist kontrollida ning reeglite rikkujaid ka karistada. Katku piiramist tuleb ettevõtetele kompenseerida, mis kindlasti paneb liigutama ka väikepidajad.

Maaeluministri väljaütlemisi lugedes paistab neist tõesti välja teatav „tule eile meile" lähenemine: meetmeid karmistatakse siis, kui uus reaalsus juba käes.

Väiketaluniku õigused loevad samuti 

Siiski tuleb tunnistada ka teist poolt. Seatööstused soovitavad näiteks väiketalunikelt oma tarbeks peetavad sead jõuga ära võtta, et need ei ohustaks suuri farme. See oleks liiga radikaalne, sest suurte tööstuste päästmine ei saa käia teiste arvelt. Küll aga saab pakkuda talunikele valikut: näiteks Poolas on sajad farmid otsustanud kompensatsiooni eest tegevuse lõpetada.

Tuletame meelde, et nagu enamvähem kõikides majandussektorites, on ka seakasvatuse juures omad teadaolevad riskid. Ägedate nakkushaiguste levik on loomapidajale samasugune teadaolev risk nagu näiteks terrorirünnak lennufirmale või vihm tervalijakasvatajale või ravimitootjale võimalus, et tema pikka aega arendatud medikamentiei lasta turule. Kahjuks on see risk nüüd realiseerunud.