IT tellimise jandi järgmine vaatus

Kohtutäiturite rahulolematus vastvalminud veebiarendusega on järjekordne vaatus maksumaksja raha eest etendatavas didaktilise iseloomuga järjenäitemängus “Häda IT-lahenduse pärast”.

Kui pole täpselt teada, mis probleemi arendajad peavad lahendama, siis ei saa loota, et tellitud IT-lahendus seda teeb, mida ta peaks. Pole võimalik lahendada ülesannet, mis pole selgelt ja ühemõtteliselt sõnastatud.

Väidetavalt juhtus just nii kohtutäiturite veebiplatvormiga, mille arendamine läks maksma 1,3 miljonit eurot, aga mis tuli välja nii kehv, et selle kasutajad lahendust iseloomustades värvikaid väljendeid kokku ei hoia. Süsteemi kordategemiseks kulub hinnanguliselt veel 800 000 eurot, kuigi kindlust, et siis kasutajad rahule jääks, ikkagi ei paista.

See on muidugi tagantjäreletarkus, aga kui ühe süsteemi loomise juures osaleb nii palju osapooli, nagu e-Täituri loomise juures oli, siis ei saagi asjast head nahka tulla. Süsteemi loomise vajaduse üle otsustasid justiitsministeerium, kohtutäiturite koda ning registrite ja infosüsteemide keskus (RIK). Justiitsministeeriumi kümme aastat tehtud ettekirjutuse kohaselt tuli platvorm tellida RIKilt. Seda tehtigi, aga välja tuli puder ja kapsad, mida nüüd keegi endale ei taha. Kohtutäiturite rahulolematus võib viia selleni, et projekti arendamiseks tuleb Euroopa Liidult saadud ligi miljon eurot tagasi maksta.

Võrreldav SKAIS2ga

Ajaliselt kõige lähem võrreldav sarnane IT-segadus on SKAIS2 näide: sotsiaalministeeriumi haldusalas ehitatud pensionite ja sotsiaaltoetuste maksmise infosüsteem, kus riigi kantavad lisakulud ulatusid üle miljoni euro. Kuna esialgu planeeritud lahendus tööle ei hakanud, tuli tellida ajutine, 1,2 miljonit eurot maksma läinud asendus. Kompromisslahenduse korras peab arendajana läbi kukkunud Tieto riigile maksma 270 000 eurot.

Suurte ja pika aja jooksul loodavate arenduste üks paratamatusi on see, et lähteülesanne kipub aja jooksul muutuma. Seetõttu on tark suurte süsteemide loomine jagada pisemateks lähteülesanneteks: see oli mäletatavasti üks SKAIS2 olulisemaid õppetunde. Kohtutäiturite lahenduse loojad muidugi sellest õppida ei saanud, sest nende veebiplatvormi loomise loo algus ulatub juba kümne aasta taha.

Sageli ei ole arenduste tellija see, kes ise seda arendust päriselt kasutama hakkab. Nii tekib lõppkasutaja ja tellimuse täitja vahel telefonimängu efekt, kus moonutused on paratamatud. Samuti on oluline, et otsuste langetajail oleks endal piisavalt pädevust, et arendajatele oma soove selgeks teha ja tööde maksumust adekvaatselt hinnata.

Ühe konkreetse ettepaneku, millest on seni vähem räägitud, on Äripäeva veergude teinud Karel Golberg, AgileWorksi juhtivarendaja, kes analüüsis toimetaja palvel SKAIS2 õppetunde. Ta kirjutab, et riigi kodanikele suunatud infosüsteemide lähtekood ja arendus peaksid olema avatud. Lähtekoodi avaldamine suurendaks üleüldist läbipaistvust, aitaks paremini teha järelevalvet ning aitaks välistada ka n-ö arendaja lõksu sattumist (viimase all peetakse silmas olukorda, kus tellija jääb tahtmatult arendajast sõltuvaks). Sellisel moel saaksid riiklike IT-süsteemide arendamisse, parandamisse ja järelevalvesse oma panuse anda ka valdkonna asjatundjad, kes oma tähelepaneku vahendamise eest alati raha ei küsigi.