Raha eest rahvale tervist ei osta

Eesti pumpab igal aastal järjest rohkem maksumaksja raha tervishoidu, kuid see on nagu põhjata kruus – ükskõik kui palju sisse kallad, täis ikka ei saa. Maksumaksjate arv väheneb, maksukoormus kasvab, kuid rahva tervisenäitajad ja tervishoiuteenuse kättesaadavus ei parane.

Äripäev leiab, et aeg oleks maksukoormuse kasvatamise asemel asuda inimeste tervisekäitumist parandama, motiveerides neid ise oma tervise eest hoolitsema. Pakkudes piitsa asemel porgandit.

Me oleme viimase viie aasta jooksul suurendanud ravisüsteemi rahastamist keskmiselt pea 100 miljoni euroga aastas, kuid tehtud operatsioonide ja protseduuride arv on jäänud samale tasemele ning inimeste oodatav tervena elatud aastate arv on selle aja jooksul isegi vähenenud. Riigikantselei ja sotsiaalministeeriumi tellitud ning poliitikauuringute keskuse Praxis tehtud analüüsist selgub, et aastatel 2009–2016 vähenes tervelt elatud eluiga Eesti meestel 1,4 ja naistel 3 aastat. Igapäevaelu takistavad tervisehädad hakkavad kimbutama üha nooremaid inimesi ja kõige enam on kasvanud selliste inimeste osakaal nooremate kui 35aastaste seas. Uuringu kohaselt kaotab tööturg igal aastal ligikaudu 14 000 tööealist inimest vanuses 16-59, kellele määratakse esmane püsiv töövõimetus.

Sotsiaalministeeriumi terviseala asekantsler Maris Jesse näeb lahendust uute maksude kehtestamises. Eestis on töötavate ja mittetöötavate inimeste suhe tema sõnul sedavõrd paigast ära, et ravikindlustussüsteemi elushoidmiseks tuleb laiendada märgatavalt tervisekindlustusega maksustatavaid tululiike. Ministeeriumis ongi valmimas järjekordsed ettepanekud tervishoiu rahastamise suurendamiseks.

Loll järjekindlus

Kui seni ei ole raha ravisüsteemi juurdepumpamine tulemust andnud, siis miks me loodame, et seekord läheb teisiti? Sellega, et haigusi ennetada on odavam ja tõhusam kui pärast neid ravida, nõustuvad kõik. Riiklik arusaam haiguste ennetamisest on aga maksude kehtestamine – järjest kerkiv alkoholiaktsiis, unistused magusamaksust.

Äkki tasuks vahelduseks proovida karistamise asemel sobivat käitumist hoopis premeerida? Anda vastutus oma tervise eest senisest rohkem inimeste endi kätte?

Näiteks inimene, kes oma tervise eest aktiivselt hoolt kannab, end gripi vastu vaktsineerib, kord aastas hambaarsti juures käib ja vähi sõeluuringutes osaleb, saaks vajadusel ravijärjekorras ettepoole inimesest, kes oma tervisest ei hooli. Samuti oleks tema aastane hambaravihüvitis suurem kui inimesel, kes eelmisel aastal hambakontrolli vahele jättis.

Kui tööandja soovib oma töötajate tervise eest hoolt kanda, siis ei peaks seda erisoodustusmaksuga karistama. Spordikompensatsiooni maksuvabastus oli samm õiges suunas, kuid samamoodi võiks maksust vabastatud olla hooajaline gripi vastu vaktsineerimine või profülaktiline visiit arsti juurde. Kõlab küll küüniliselt, kuid kui seadmete hooldamine on ettevõtte seisukohast majandustegevusega seotud kulu, siis miks peaks töötaja töövõime säilitamise kulu olema maksustatud erisoodustusmaksuga?

Võimalusi inimeste positiivseks motiveerimiseks oma tervise eest suurema vastutuse võtmisel on kindlasti palju, kuid nende leidmine ja rakendamine eeldab mõtteviisi muutumist. Riik peab loobuma lapsevanema rollist ja asuma kohtlema oma kodanikke kui vastutusvõimelisi täiskasvanuid.