Eesti väärib uut teovõimelist valitsust

ÜRO globaalne ränderaamistik leidis valimiseelsete poliitmängude käigus kasutust niigi vaevu hingitseva valitsuse kirstunaelana. Tegemist ei ole elutähtsa, Eesti tulevikku pöördumatult määrava küsimusega ja oleks tulnud juba varem rahulikult selgeks rääkida. Aga võimalus teledebattides kirgi kütta muutus paljudele poliitikutele valimiste eel vastupandamatuks.

Äripäeva arvates oli valitsuse töövõime juba varem puudulik ja kui ikka ühtki sisulist otsust langetada ei suudeta, ongi parem laiali minna. Nõustume Sven Mikseriga, et riiki ei saa juhtida vagunist, ja Urmas Reinsaluga, et seda ei saa teha põlvili. Parem on administratiivseid otsuseid tegev nn jõulurahuvalitsus, nagu Andres Tarandi juhitud valitsus 24 aastat tagasi. Veelgi parem oleks erakorralised valimised, mis tagaks kiiremini tegusa valitsuse.

Veel möödunud esmaspäeval ütles sotside juht Jegveni Ossinovski, et olukorda ei maksaks üle dramatiseerida, sest valitsuskriisi ei ole. Kolmapäeval kogunenud sotside juhatuses võeti tõenäoliselt vastu põhimõtteline otsus valitsust kõigutama hakata. Neljapäeval toimus valitsuse istung, kus Isamaa vastuseisu tõttu rändeleppele üksmeelele ei jõutud. Reedel teatas Ossinovski juba ettepanekust Ratasele Reinsalu ametist vabastada.

Näib, et tegemist on pigem erakondade murega reitingu pärast tulevaste valimiste eel, sest valitsuskriisi katalüsaatoriks sai kõrvaline, ent sobiv küsimus. Seda kinnitab õiguskantsleri büroo hinnang, mille kohaselt ei tooks lepe õiguslikke kohustusi. Sisulist arutelu oli vähe ehk nagu ütles president Kersti Kaljulaid: „Valitsuserakondade üksmeele ootamatu lahtumine on võimaldanud nädal aega kütta ühiskondlikku hüsteeriat, inimestele valetada ja haiget teha.“

Tundub, et peamistel tülitsejatel – Isamaal ja sotsidel – on üht head kriisi vaja. Sotsidelt hammustab iga päev toetusprotsenti Eesti 200, isamaalastelt aga EKRE. Koos valitsuses olemine ei anna valimistel plusspunkte, kui oma valijaid selgelt ei kõnetata ja kaotatakse nägu. Kuna põhimõttelisi sisepoliitilisi otsuseid teha ei taheta, andis ebamäärane rändelepe selleks ideaalse võimaluse.

Erakorraliste valimiste väljakuulutamiseks on põhiseaduse järgi neli võimalust, millest praegu oleks võimalik kasutada kolme (rahvahääletuse läbikukkumine ei sobi).

Esiteks siis, kui parlament ei ole kahe kuu jooksul pärast eelarveaasta algust riigieelarvet vastu võtnud. Kriisi korral see oht tekib, aga kuna korralised valimised toimuvad 3. märtsil, ei muuda eelarve vastuvõtmata jätmine oluliselt valimiste aega.

Reaalne võimalus saada varem toimiv valitsus tekib juhul, kui tagasi astuks peaminister või valitsus tervikuna. Sel juhul saab president esitada riigikogule kaks korda uue peaministrikandidaadi, mille järel läheb ülesseadmise õigus riigikogule. Kui kahe nädala jooksul valitsuse koosseisu presidendile ei esitata, kuulutab president välja erakorralised valimised.

Kõige kiiremini saaks uue valitsuse juhul, kui parlament tervele valitsusele või peaministrile umbusaldust avaldaks. Siis võib president valitsuse ettepanekul kuulutada välja erakorralised valimised kolme päeva jooksul.

Parteid vaadaku peeglisse ja küsigu, mis on Eestile, mitte ainult neile, parim.