Mida tähendab EKRE ratsionaalne signaal?

Martin Helme ütles, et riigi raha kokkuhoiuks võimalusi on: idapiiri infrastruktuuri saab rajada soodsamalt, ratsionaalsemalt ja ilma kellade ja viledeta (muuseas, sama väljendit kasutas oma müüri kohta ka Donald Trump), samuti saab ära jätta planeeritud avaliku sektori hoonete ehitamise.

Äripäev tunnistab, et varem reljeefsete sõnakõlksudega silma paistnud Martin Helme jutus on tummine iva sees. Eriti meeldib meile Helme arusaam, et investeeringutel ja investeeringutel on vahe: „Mõni investeering soodustab majandust – näiteks teede ehitamine. Aga mõnele ministeeriumile uue maja ehitamine seda teps mitte pole.“

Samas saadab see signaali, et riigi rahakotiga on tõsiseid probleeme. Selle teadmise jäine hingus on kohale jõudnud ja koalitsioon pingutab elu eest, et leida riigi eelarvestrateegiat (RES) paika pannes kokkuhoiukohti. Juba ammu oli selge, et kõikide valimislubaduste kiire teokstegemine on utoopia, küsimus on hoopis, kui palju, kust ja mille arvelt kulusid kokku tõmmata. Samas tahavad parteid valijate ees oma näo säilitada. Kaua enam muneda ei saa. Plaan, mis saab järgmisel neljal aastal eelarvete koostamise aluseks, peab alanud nädalal paika saama.

Räägitakse investeeringute vähendamisest või edasilükkamisest, sealhulgas idapiiri taristust ja tehnilise seire süsteemist. Kui valitsus idapiiri rahastamise ümber vaatab, peavad praeguse koalitsiooni eelmises valitsuses istunud osapooled tunnistama, et 2018. aasta augustis tehti viga. Siis otsustati, et idapiiri väljaehitamine jätkub täies mahus nii, nagu politsei- ja piirivalveamet (siseminister oli siis sots Andrus Anvelt) tahab ehk kogukuludega 2026. aastani ca 320 miljonit eurot.

Eston Kohveri röövimise pinnalt poliitilise ambitsiooni saanud projekt muutus varjatult kordades kallimaks, kui 2015. aastal kavandatud ca 80 miljonit eurot. Erakorralises auditis leiti, et kallinemise peapõhjuseks oli kiirustamine, kuid sama hästi võib seda nimetada rumaluseks.

Kahtlemata on idapiiri kindlustamine julgeolekupoliitiliselt oluline, kuid juba enne 2018. aasta valitsuse otsust seadis riigikontrolör Janar Holm küsimärgi alla valitsuse võimekuse teha kaalutletud otsus, kuna välja oli pakutud vaid üks tehniline lahendus ning pole selgust, miks on vaja just sellist piiri ja sellise hinna eest.

Ühelt poolt võib ju öelda, et Helme püüab piiri osas lihtsalt oma valijatele meele järgi olla. EKRE seisukohalt tuleb ju Tartu rahuga 1920. aastal Eestile kinnistatud, kuid nõukogude ajal kaotatud piirialad Venemaalt tagasi nõuda. Seega ei olegi justkui mõtet raisata sadu miljoneid eurosid, et piir „vales kohas“ välja ehitada.

Teiselt poolt haakub Helme väljaöeldu majanduslike ja poliitiliste realiteetidega. Piir ei põhjusta nüüd ja praegu tohutuid probleeme. Ja valitsus peaks paika panema kindla ehituseelarve, mitte küsima, palju vaja on ja kamaluga juurde andma.

Tuleb tunnustada Helme pingutusi öelda midagi riigi seisukohalt mõistlikku, solvamata ühe hooga pagulasi, naistearste, noori kliimaaktiviste või homosid. Ta võinuks kasutada ka oma tavapärase retoorika käsiraamatut ja väita, et illegaalsete immigrantide ja terroristide Eestisse sisenemise takistamiseks on vaja silmapilk ehitada Hiina müür, kuid ei teinud seda.

Oleks veelgi parem, kui rahandusminister võtaks talle omase tarmukusega ette bürokraatia, riigi halduskulude ja parteide riikliku rahastamise kärpimise teemad. Siis võiksime näha ka kuskile udusse kadunud riigireformi par excellence.