Jõelähtme golfiküla planeerimine ulatub 30 aasta tagusesse aega

Jõelähtme golfiväljak pole unikaalne mitte ainult tänu oma asukohale ning keskkonnale, vaid ka ehituslikult ja kasutusmugavuselt, olles korduvalt valitud Euroopa saja parima väljaku sekka. Siin on peetud mitmeid suuri rahvusvahelisi võistluseid ning näiteks aastatel 2021 ja 2022 on Jõelähtmel planeeritud korraldada taas Euroopa meistrivõistlused golfis. Varasemalt on neid siin juba peetud muide juba viiel korral.

Aga kuidas tekkis 30 aastat tagasi, nõukogude aja lõpus üldse mõte rajada keset Põhja-Eesti pankranniku võsa ja soist ala golfiväljak, kui tollal ei teatud veel Eestis sellest toredast spordialast suurt miskit? Schmidt muigab: „Kui jumal selle koha lõi, siis vaevalt ta ise golfi mängis, aga ju oli tal algusest peale plaan anda golfaritele selline harukordne tükike kaunist loodust, mis sisaldab kõike alates merest ja pankrannikust kuni 300-aastaste tammede ning muljetavaldavalt vana ajalooni.”

Jõelähtme golfiväljaku ajalugu algab tegelikult juba 1980. aastate lõpust, kui soome ärimehed tulid Tallinnasse ning avaldasid soovi leida koht, kuhu rajada golfiväljak. „Soomes mängitakse golfi juba 100 aastat ning sellega tegeleb 3% elanikkonnast. Nii tekkis soomlastel plaan ka Eestisse korralikud võimalused luua. Sobiva paiga leidmine oli keerukas, sest väljaku ehitamiseks on vaja vähemalt 75 hektarit maad, seal peab olema reljeefi, vett... Aga koht leiti – 127 hektariline võsastunud ja soostunud mereäärne maalapp Jõelähtmel. Maa omanik oli Tallinna Linnuvabrik ja tänu sellele, et nõukogude ajal saadi ehitusluba, oli võimalik hiljem kinnistu ka erastada,” meenutab Schmidt. „Tegelikult oli see suur õnn, et sihuke unikaalne maalapp oli jäänud puutumatuks nii ehitusest kui ka põllumajandusest.”

Schmidt töötas tollal ettevõttes SRV Eesti Ehitus, kellelt soomlased tellisid 1991. aastal golfiväljaku ehitamise. Saatuse tahtel sai projekti koordineerijaks just tema. „Ma ei olnud varem golfiga kokku puutunud. Aga alustasime ala puhastamisest võsast, rajasime kuivenduskraave, tegime mullatöid. Saime kolm kuud töötatud, kui sai selgeks, et soomlased ei saa väljaku rajamiseks vajalikke investeeringuid ning jäävad meile võlgu. Kokkuleppe tulemusena omandas SRV Eesti Ehitus nende firma.”

1992. aasta suvel sõitis Schmidt Soome ja tegi esmakordselt golfiga tutvust. Mäng meeldis talle ning kui teda aasta hiljem uuesti mängima kutsuti, hakkas asi tõsisemalt huvitama. Ta lasi nädalaga endale golfi selgeks õpetada ning hakkas ehitusfirma partneritele rääkima, et golfiväljaku võiks lõpuni ehitada. Muide, kui Villu Ingver 1993. aastal Niitvälja Golfi avas, oli Schmidt esimeste liitujate seas.

„Kuna teisi meie ettevõttes golfiprojekt ei köitnud, ei kiirustatud ka otsusega, mida maaga edasi teha. Aga kui kinnistu oli privatiseeritud, ärkasid eelmised omanikud, et nad tahaksid ikkagi seda maad tagasi saada. Nad ei leppinud kompensatsiooniga, vaid kaebasid riigi ja Jõelähtme valla kohtusse. Kohtuasi ketras 6-7 aasta, mille jooksul ei julgenud keegi maad osta ega arendamisega alustada. Pärast kohtuasjade lõppu ning alles uuel aastatuhandel sai projektiga edasi minna. Minu jaoks oli see fantastiline vedamine, et seda projekti ei müüdud. Ju ta lihtsalt ootas õiget aega, sest golf oli tollal Eestis väga värske asi ning golfimängijaid oli väga vähe:“

Niisiis olid aastaks 2003 kohtuasjad läbi ning ehitusfirma omanike ringis tehtud vangerduste tulemusena ostsid Schmidt ja kolleeg Egon Mats kumbki 25-protsendilise osaluse golfifirmas. Ülejäänud 50% kuulus soomlastele. Aastaid hiljem ostis Schmidt teised omanikud välja.

„Edasi läks kiirelt: tegime uue detailplaneeringu ja alustasime esimese üheksa raja ja klubihoone ehitust, need valmisid 2005. aasta mais. Olin selleks ajaks jõudnud mängida 300 erineval väljakul ning mul oli olemas selge visioon, kuidas golfikülasid rajatakse. Siin on oma spetsiifika, sest ega Ameerikas naljapärast öelda, et kui ei taha elada Manhattanil, siis järgmine valik on vaikne, puhas ja privaatne golfiküla,” räägib Schmidt.

Kui 2007. aasta valmis põhiväljak, alustati kohe esimeste majadega. Golfiküla ehitamise eripäraks on näiteks see, et kogu infrastruktuur nagu vesi, kanalisatsioon, elekter ja asfalteeritud teed peavad saama valmis koos golfiväljakuga. Golfiküla esimesed elumajad valmisid 2007. aastal ning nende rajamise puhul lähtuti kokkuleppest, et 127 hektarile rajatakse maksimaalselt 127 maja. See teeb ühe kinnistu sümboolseks suuruseks ca 10 000 m² , kuigi elamukruntide faktiline suurus on 1300-1400 m² ning igast maja on ühest küljest piiratud looduse ja ümber laiuva golfiväljakuga. Samuti on siin reegel, et oma kinnistut ei piirata aiaga……majad asuvad nii kaunis ümbruses, et ei ole mõtete tarastada tükikest maad kui kellegi omandust.

Kuna tänane Estonian Golf & Country Club Golf Resort asub Rebala looduskaitsealal ning 5000-aastat vana Ristikangru küla territooriumil, on kogu golfiküla arendamisel arvestatud muinsuskaitse ning looduskaitsjate nõuetega. „Kogu meie golfiväljaku unikaalsus baseerub kahel jalal, milleks on loodus ja ajalugu. Kuni neid kahte austame, ei saa me seda maa-ala ära rikkuda,” ütleb Schmidt. „See on imeline koht, pealinnast tulles satuks justkui maailma äärele. Golfiväljakul asuvad näiteks 11 iidset kivikalmet, millest vanim on 3000 aastane. Samuti hiiglaslik Ellandvahe rändrahn, jääajast pärit graniitrahnud, palju vanu taastatud kiviaedu, Jägala jõe suue ning nõukogu piirivalvurite kasutuses olnud rippsild.”

Ligi 36 meetrit üle merepinna asuvale lubjakivi klindile, millelt on lummav vaade on Ihasalu lahele ning merele, on ehitatud maamärgina keskkonnaga suurepäraselt harmoneeruv klubihoone. Ümberpööratud paati meenutavale lehisest katusega majale on omistatud kõrge koht nii aasta puitarhitektuuri kui ka maa-arhitektuuri valimistel. Kohe klubihoone tagant hakkab maapind astangutena langema mere poole, olles täis tihedat kõrghaljastust ja lopsakat loodust.

Ala on tuntud ka oma tammesalude poolest, mis eestlastele tundub küll tavapärane, kuid paneb välismaalased vaimustuma. Kõige suurema ja vanema tammesalu tekke kohta ei osanud muinsuskaitse aastakümneid seletust anda. Ent tänaseks on selgus majas: mõned aastad tagasi olid golfikülas puhkamas külalised Venemaalt ning kohalikku ajalugu venemaa saitidelt uurides jõuti Jõelähtmet puudutavate dokumentideni. Selgus, et 300 aastat tagasi, kui Peeter I oma Katariinale Kadrioru lossi ja parki rajas, toodi istikud pargi jaoks Peterburist. Neid jäi aga üle ning tagasiteel leiti just Ristikangu külakoht olevat kaunis paik, kuhu ülejäänud tammed istutada. Loomulikult on aastasadadega kasvanud siis ohtralt ka uusi tammi, aga alles on ka Kadrioru lossiga sama vanu puid.

Golfikülla kuulub kuus eriilmelist tänavat, mille majade arhitektideks on Andres Siim, Aare Saks, Mihkel Tüür, Ott Kadarik, Emil Urbel, Andres Ojari ja Andres Põime. Tänavad kannavad muinsuskaitse poolt kinnitatud nimesid nagu Helme, Kivikirve, Tuleraua jne. „Iga tänav on oma arhitekti moodi ning sobitub loodusesse – mereäärne tänav on näiteks nagu väike rannaküla. Meil on kinnistuid, kuhu saab tulla oma arhitektiga ja projekteerida enda nägemusele vastava ideaalse kodu, kuid peab teadma, et meil on tugevad piirangud. Näiteks lubatud on vaid puitfassaadid ning samuti on määratletud haljastuse kontseptsioon, mis nõuab maksimaalselt säilitada olemasolevat, tekitades siiski eramute taha privaatse tagaaia, kust on loomulik üleminek golfialale,” selgitab Schmidt.

Täna on 127-st kinnistust müüdud umbes pooled, kuus maja on pooleli ja kevadel alustatakse kolme eramu ehitust. Keskmiselt tuleb juurde 4-5 kinnistut aastas, aga ega rohkem omanik tahakski. Golfi mängitakse ju vaikuses ja siia suur ehitusmüra ei sobi. Tulevikus on plaanis rajada juurde ka mõned rendimajad, eelnevatel aastatel on need olnud turiste täis. Eestis on vähe kohti, kus saab omada maja nii mere nii lähedal või privaatselt metsas, et terrassilt astud kohe metsaalusesse.

Ja kuigi kõik golfikülla kolinud inimesed ei ole olnud golfihuvilised, on nad hakanud seda siiski mängima. Schmidti sõnul on golf lihtsalt nii tore mäng, et sellele ei saa kätt ette panna. Ta ise mängis eelmisel aastal 101 ringi!

Oma elus on Mait Schmidt juhtinud umbes 500 hoone valmimist ja enda sõnul on ta valmis aktiivsest tööst tagasi tõmbuma. See aga ei väljendu kuidagi tema plaanides Jõelähtmes – lisaks golfiküla arendamisele on tal veel mitmeid ambitsioonikaid plaane. Hiljuti sai omandatud 50 hektarit maad, et rajada Jõelähtmele lisaks veel üks golfiväljak. Selle projekteerija on maailma tipp, Rootsi endine professionaalne golfimängija Annika Sörenstam, kes on aidanud luua väljakuid Ameerikas, Hiinas ja Aafrikas ning nüüd projekteeris esimese Euroopas. Kuna golfiväljaku ehitamine võtab umbes kolm aastat, võiks see valmida aastal 2024.

Peale selle lisandub klubihoonele 60-kohaline hotell ning spaa, kust avanevad samuti hingematvad merevaated. Samuti on plaanis tenniseväljak ja linnuvaatlustorn. „Meie väljak on ornitoloogidele väga huvitav, sest siin on loendatud üle 100 linnuliigi. Ja golfimaailmas on nii, et mida rohkem linnuliike, seda prestiižem golfiväljak on,” tunneb Schmidt uhkust. „Golf on tõesti tore ala ja sobib eestlastele väga. Täna on meie klubis 600 liiget, kuid loodan neile juba tänavu palju lisa!”