Kuidas kolleege aidata, kui töö juures puhkeb tulekahju?

Juhan Aia on üle kahe aasta turvanud päästjaid tule kustutamisel kiirabi koosseisus ja õnneks sellest ajast ekstreemseid näiteid tuua ei ole. Tulekahju tagajärgedega on Aial aga võikaid kogemusi varasemast, mil ta töötas surnutransportijana. “Puutusin kokku paljude üsna traagiliste näidetega, kuidas hooletust suhtumisest, olgu selleks siis suitsuanduri puudumine, toas suitsetamine, katkine elektriseade või küttekolle, sai alguse korraga isegi mitu inimelu nõudnud põleng,” rääkis Aia. “Ei tohi mõelda nii, et mis siin ikka juhtuda saab või et minuga ikka ei juhtu. Meist keegi ei soovi kogeda tunnet, mida tähendab inimelu kaotus, ja pärast mõelda: oleks võinud ju…”

Tavaliselt saadetakse kolmeliikmeline kiirabibrigaad kõiki tulekahjusid turvama, et anda vajadusel esmaabi nii päästjatele kui ka kannatanutele, kelle olemasolust ei pruugi esmase väljakutse edastaja teadlikki olla. Põlengu kustutamine on seejuures ohtlik töö üsna suure traumade või muu tervisekahjustuse riskiga. Levinuim põlengust saadud tervisekahjustus on vingumürgitus.

Eriolukorras maksab täpne info

“Suur probleem eriolukorras on puudulik infoedastus,” ütles Aia. Häirekeskusse helistades tuleks anda võimalikult täpne info selle kohta, mis ja kus juhtus, kui palju on kannatanuid, milline on nende seisund.

Ettevõttes esmaabi eest vastutav inimene ei pruugi samas alati teada, kas õnnetuses on kannatanuid ja kus nad asuvad. Raskusi võib olla ka esmaabivahendite kättesaadavusega. Kui need on jäänud ohutsooni, tuleb kiirabi saabumiseni läbi ajada käepäraste vahenditega. Mõtlematult tule ja suitsu sisse asju ära tooma tormata ei tohi. Näiteks suitsu täis või varisemisohtlikus hoones ei tohi ennast ohtu seades hakata kannatanutele andma ka esmaabi.

Sündmuspaigale saabunud kiirabimeeskond jääb tavaliselt ohutusse kaugusesse ootele, kuniks päästjad tööd teevad. ­Info kannatanute kohta ja muud juhised saadakse päästetööde juhilt. Vajadusel aitab kiirabi kannatanuid ohutusse kohta tuua ja annab neile seal esmaabi. Ettevõtte töötajad saavad kiirabi aidata näiteks kõrvaliste isikute eemale hoidmisega.

Kriisiolukord kipub aju lühistama

“Paanikas inimesed ei mõtle ohutusele,” ütles Aia. Kriisiolukorras pea kaotanud kipuvad hoonest välja jooksma, üksteise otsa komistama ja trepil kukkuma, eriti kui tormatakse pimedas ja suitsu sees. Nii võivad evakueerumisega kaasneda peatraumad, liigesetraumad, luumurrud, verejooksud. Intensiivsema põlengu korral on põletuste oht. Ulatuslik põletus või muu raske kehavigastus võib omakorda esile kutsuda šoki.Töötajate koolitamise ning praktiliste evakuatsiooniõppustega saab kõige hullemat vältida. Inimesi tuleks koolitada nii tuleohutuses kui ka esmaabi andmises. Evakuatsiooniõppustel saab neile näidata, kuidas hoonet kontrollida ja inimesi välja suunata, kuidas end kehtestada ja mõjutada loomult nõrgema närvikavaga inimesi nii, et nad ei muudaks keerulist olukorda veel raskemaks ega külvaks täiendavat segadust.“Paanikas inimestega tuleks proovida kindlameelselt, kuid rahulikult vestelda,” ütles Aia. Tema hinnangul peab väga konkreetses vormis selgitama, missugused tõsised tagajärjed võivad olla näiteks põlevasse majja tagasi minekul ja kui tühine väärtus on materiaalsel varal võrreldes inimeluga.

“Kui rääkimisest ei piisa, tuleb võimalusel isikut füüsiliselt takistada. See on igaühe õigus, vahetu või vahetult eesseisva reaalse ja ilmse ohu vältimiseks, mis tuleneb hädaseisundi põhimõttest,” lisas Aia.

Oluline aru saada tervisekahjustuse raskusest

Alles pärast abiandjate ja kannatanu ohutuse tagamist hinnatakse patsiendi seisundit ning esmalt tehakse seda visuaalselt.

Traumade ja vigastuste iseloomu ning raskuse põhjal otsustatakse, kas esmaabi antakse kohapeal ja lubatakse kannatanu seejärel koju, ta toimetatakse peale esmaabi andmist haiglasse või viiakse kohe aega kaotamata erakorralise meditsiini osakonda.

Põletushaavu tuleks jahutada jaheda, kuid mitte jääkülma, voolava veega vähemalt 15–20 minitit. Kui selline puhas vesi puudub või on vaja kuskile liikuda, tuleb katta põletus steriilse haavatampooniga või puhta linaga, mida võiks võimalusel puhta jaheda veega või ka nt NaCl 0,9% lahusega immutada. Soovitav on kasutada spetsiaalset jahutavat ja valuvaigistavat geeli, näiteks Burnshieldi või Burnjeli. Sobib ka juba valmis steriilses pakendis geeliga immutatud side. Sideme peale tuleks paigaldada ühekordselt kasutatav isekülmuv külmakott. Kui põletuse pind ületab kannatanu käelaba suurust või põletushaav on sügav, tuleb pärast esmaabi saamist pöörduda arsti poole.

Peatrauma raskust näitab verevalumi suurus, kannatanu enesetunne ja käitumine. Kui tekib tugev peavalu, iiveldus, oksendamine, tasakaaluhäired, peapööritus, pupillide suuruse erinevus jne, tuleb pöörduda erakorralise meditsiini osakonda. Lülisamba vigastuse või sisemise verejooksu kahtluse korral, mis võib tekkida kõrgustest kukkumisel, tuleb esmaabi andes olla ettevaatlik ja võimalusel kannatanut kiirabi saabumiseni mitte liigutada.

Kui kannatanu on toimetatud hoonest välja ja seal on külm, tuleks kaitsta teda allajahtumise eest. Selleks kasutatakse termotekki. Kui inimest on vaja elustada, on tänuväärsed vahendid AED-aparaat ja maskiga hingamiskott. Nende efektiivseks kasutamiseks on vaja töötajate põhjalikumat juhendamist.

Kannatanu ei pruugi ise oma seisundit enam adekvaatselt hinnata. Tasub teada, et haiglaravi näidustuseks on on šoki tunnused, suurel hulgal sissehingatud suits või hingamisteede põletus, sissehingatud mürgised põlemisgaasid, muud vigastused põletusega kannatanul või kaasuvad haigused.