Põrkepall jäi kinni püüdmata

Teatavasti alustas Donald Trump Hiinaga kaubandussõda, kehtestades osale Hiina kaupadest tollimaksu. Seda uudist on juba küllalt kommenteeritud; ma lisan vaid seda, et mulle ei tundu olema nutikas mõte norida tüli tüüpidega, kelle taskus on enamik minu võlakirjadest.

Täpselt just selline USA ja Hiina suhe ongi. Aga eks Oranž Don teab hästi, mis ta teeb, ükskõik, kelle huvides ta siis parasjagu seda teebki.

Hiinlased andsid vastu

Igatahes tulid hiinlased lagedale vastumeetmete plaaniga rakendada tollimaksu USA kaupadele ning toornafta on peamine ja enam-vähem ainus kaup, mis USAst Hiinasse tuleb – kõik muu liigub vastassuunas.

Et USA on maailma suurimate naftatootjate arvestuses rebinud end juba Saudi Araabiast mööda Venemaa järel teisele kohale ning et USA nafta peamised tarbijad ongi hiinlased, on kohe esimene mõte, et selle uudise peale peaks nafta hind kukkuma.

Nii juhtuski: Põhjamere Brenti toornafta barreli hind vajus reedel 75,5 dollari juurest kaks dollarit allapoole ning nädalavahetusel veel ühe, 72,5 dollarile. Siinkohal jõudis vist kõigile aga kohale, et naftaäri on tegelikult globaalne äri ja kogu globaalne nõudlus ei muutu sellest kröömikestki, et ostjale A müüja B nägu ei meeldi.

Reaktsioon jäi aeglaseks

Tehakse äri lihtsalt teiste partneritega, ostja C ja müüja Dga, kelle endised partnerid otsivad endale omakorda järgmised. Ühesõnaga ringtants, mille lõppsumma ei muutu.

Seega ei tohiks ka hind muutuda. Ja nii kui ma olin selle mõtte lõpuni mõelnud ja tahtsin naftas pikka positsiooni võtta, oli Brenti hind juba 74 dollarile kerkinud. Põrge toimus, aga ma olin liiga aeglane, et seda kinni püüda.

Noh, ehk läheb järgmisel korral paremini. Juba legendaarne kaupleja Jesse Livermore alias Larry Livingston ütles, et ükski kaupleja ei jõua kõigisse tehinguisse minna ega peakski seda üldse püüdlema.