Arvamus: euroga üle laipade

See, kas tegemist on V- või W- või mõne muu kujulise mudeliga, selgub lähitulevikus.

Lõuna-Euroopa (Kreeka, Portugal, Hispaania ja Itaalia) läheb vastu riikide pankrotistumisele ja Kreeka võlakriis on viinud börsiindeksid vabalangusse. Vastavalt Frankfurter Allgemeine Zeitung’i (6.2.10) andmetele on ainuüksi kreeklaste võlg Saksa riigi ees umbes 30 miljardit eurot.

Ülisuured võlad on kreeklastel ka Šveitsi ja Prantsuse pankade ees. 13%-lise eelarvedefitsiidiga on Kreeka suurim murelaps rahaliidu jaoks.

Kapitaliturgudel tuntakse erilist muret, kuna sellised võlakriisid võivad olla nakatava mõjuga viies kogu finantssüsteemi uude allakäiguspiraali. Portugal ja Hispaania on juba nakatunud ning kardetakse, et see võib meie ühinemisele eurotsooniga kriipsu peale tõmmata või selle teadmata kaugusesse suunata.

Euro välisväärtus langes 2009. aasta mais 1,37 dollarile ühe euro kohta. Lõuna-Euroopa riigid on kaotamas investorite ja poliitikute usaldust. Keegi pole rahaliidus veel garanteerinud, et Eesti riigi usaldusväärsus on sellel tasandil kindel.

Kett on just nii tugev, kui tugev on keti kõige nõrgem lüli – antud juhul on selleks lüliks Kreeka. Euroopa Liidu Komisjon tajub ohtu rahaliidu jätkusuutlikkuse osas, mistõttu Kreeka on võetud erilise luubi alla. Kas siin järeleandmisi tehakse, näitab vaid aeg. Eelarvedefitsiidi foonil terendab riigil pankrot.

Kas selle taustal väärib Eesti üleminek eurole küünlaid finantslaipade haudadel?

Saksamaa, Austria ja Holland on üheselt avaldanud arvamust, et ebastabiilsete riikide suhtes pole põhjust olla solidaarne. Kui finantspoliitilist distsipliini on rikutud siis enam armu ei anta. Küll aga hirmu.

Kas tõesti ainult Kreeka saab oma esimesed finantspoliitilised triibulised või suurem osa Lõuna-Euroopa riike?

Meie eesmärk (mitte vahend) on jätkuvalt eurotsooniga liitumine – ükskõik, mis hinnaga. Selles olelusvõitluses on ka eesti inimene meie (euro-)poliitikute manipuleerimisobjektiks. Vabariigi valitsus pole võtnud laene masu leevendamiseks  - tubli küll aga sellel kõigel on ka oma hind, mille peavad kinni maksma eelkõige 107 000 töötut ning keskmist mediaanpalka saavad kaasmaalased.

Kes Eesti poliitikutest julgeks oma pea pakule panna ning sinisilmselt garanteerida, et euro tulek suurendab välisraha sissetulekut? Argument, et euro annab meile eelise lõunanaabrite, Läti ja Leedu ees, on pehmelt öeldes vilets, kuigi peab ütlema, et ärapanemiseks ehk isegi kõlbab.

Miks peaks Euroopa rahaliit ootama väikest, null-ekspordiga, plutokraatlikku, ultraliberaalset asotsiaalset riiki oma suurde perre? Eleringi juht Taavi Veskimägi väidab väga õigesti, et oleme üsna suletud, perifeerne, madala kapitaliseeritusega ja suhteliselt ebaefektiivne väikeriik. Siinjuures oleme teinud oma rahvale finants-majanduslikke karuteeneid nii Aljoša teisaldamise kui ka Nord-Streami osas.

Ühelt poolt on Eesti Euroopa Liidus, teiselt poolt NATO (loe: USA) liitlane; kord tuleb tantsida ühe, kord teise poolpiduse pilli järgi. Eesti suguse väikeriigil näpu viibutamine ida suunas ja koogutamine lääne suunas ei tugevda mingilgi moel omariiklust, rääkimata osalusdemokraatiast.

Tagasiteed enam ei ole, kuid kuidas edasi? Meie raha omanikud Rootsis on otsustanud laenumahte Balti riikides vähendada. Kui aga rahahulk majanduses väheneb, siis sellega kaasneb majanduskasvu pidurdumine. Miks peaks rahatäht, nimega euro, suutma ellu äratada varjusurmas olevat kinnisvaraturgu?

Kui 2006.aastal moodustas kinnisvaratehingute maht 36% SKP-st, siis 2009. aastal oli see näitaja langenud 9% tasemele. Ka tööturg on jahtunud oodatust oluliselt kiiremini ning töötusemäär jõudnud tänaseks umbes 15 protsendini. Miks ma peaksin uskuma, et kui mul on rahakotis kroonide asemel eurod, loob see automaatselt ka uusi töökohti?

Mõningate prognooside järgi teeb majandus W-kujulise taastumise. Töötuse määra kerkimist 2010. aastal prognoositakse lausa 17 protsendini. Prognoositakse ka omavalitsuste sattumist senistest suurematesse finantsraskustesse. Kehv lohutus on ka see, et uppuja (loe: kohaliku omavalitsuse) päästmine on uppuja enda asi.

Miks peaks ühe rahatähe teise vastu vahetamine need probleemid lahendama? Globaalses mastaabis võitleme vere hinnaga 3protsendilise eelarve defitsiidi piiriga, samal ajal, kui USA eelarve defitsiit on jõudmas koguni 11% juurde. Ainuke vahe on selles, et erinevalt USA-st ei trükita meil raha juurde.

Kas euro tulek lahendab kaubandus- ja teenindussektori likviidusprobleemid? Vaevalt küll. BLRT Grupi juhatuse esimees Fjodor Bermani arvates ei muuda euro tulek reaalses elus suurt midagi. Jah, välistoetusi on 2010-2011 aastatel võimalik kasutada 15 miljardi krooni ulatuses, kuid praktika näitab, et me ei tule ka toetuste kasutamisega toime.

Eurole üleminek ei lahenda neoliberalismi ja röövkapitalismi poolt põhjustatud  kriisi. Euro ei muuda meie riiki sotsiaalsemaks. Meil on tegemist haridussertifikaatide inflatsiooniga – ehk siis unistuse lõpuga, mille kohaselt on võimalik hariduse kaudu tõsta konkurentsivõimet rahvusvahelisel tööturul. Vaid kommerts ruulib, vaatamata rahatähele.

Mõningate teadlaste arvates võib finantskriis teha lõpu tururadikalismile, mis annab majanduspoliitikas võimaluse rohkem keskenduda rahvuslikele huvidele tänu eurole või sellest sõltumata? Kes hooliks töökast eestimaalasest, kes juba krooni tulekuga kaotas suure osa oma säästudest? Postuumselt eurole ülemineku tähistamine ei vääri küünlaid.