"Tulumaksuvõrdsuselt" teenivad Eestis pangad

Riigil tuleb koguda makse, see on selge. Makse peaksid maksma nii töötajad kui ka investorid ja maksusüsteem ei tohi olla regressiivne, st makse peaksid maksma nii rikkad kui vaesed. Praegune süsteem on regressiivne. Rikkad suudavad teha ettevõtte ja makse vältida, väikeinvestorid maksavad isiklikult kontolt investeerides makse.

Riigikogus menetletav süsteem peaks muutma selle siis võrdsemaks. Samas tuleks investoreid miskitmoodi ka maksustada, kasvõi natuke. Näiteks, kui su investeerimiskontode kogusumma on üle miljoni krooni, võiksid maksta 3000 kroonist investori aastamaksu.

USAs saab sellistele investeerimiskontodele suunata aastas kuni 40 000 dollari ulatuses teise pensionisamba sissemakseid. Seda raha võib investeerida aktsiatesse ja see on tulumaksuvaba. Enne pensionit tuleb väljamaksetelt tasuda trahvina 10% tulumaksu.

Lisaks on USA pikaajalised investeeringud maksustatud erimaksuga. Seega, kui hoiad investeeringuna ostetud aktsiaid või maja üle kahe aasta ja müüd kasumiga, maksustatakse kasumit 15%lise tulumaksuga. Dividende ja intresse maksustatakse aga kui lihttulu.

Kuidas intressimakseid raamatupidamislikult investeeringuks muuta, on USAs põletav teema. Populaarne lahendus on nn “Carry Intress” ja optsioonid, kus intressi asemel tekib kohe alguses sulle kuuluv osalus nii, et raamatupidamislikult müüd ettevõttele tagasi oma osalust, mitte ei korja intressi. Praktikas deklareeritakse ainult suurte ettevõtete võlakirjadelt saadud intresse. Riiklikud võlakirjad on tulumaksust vabastatud eraldi seadusega.

Kuigi filosoofiliselt on õige väikeinvestor ja ettevõte võrdsustada, tegeleb Eesti tulumaksuseaduse muudatus lihtsalt pankade kasumi tõstmisega. Nimelt on tulumaksust vabastatud ainult fondidesse ja aktsiatesse investeerimine.

Tavainvestorid on õnneks vist aru saanud, et tegelikult pole need õiged kohad, kuhu investeerida. Aktsiaturu eelis on likviidsus, seega tuleb sinna investeerida lühiajaliselt. Fondide teenustasud muudavad aga neisse investeerimise Eestis mõtetuks.

Enamus Eesti investeeringutulust on ilmselt seotud eluaseme väljaüürimisega, mida maksustatakse praegu tulumaksuga. Ma ei näe seaduseelnõust, et ostes korteri oma investeeringukontol oleva rahaga, võid edaspidi renti maksuvabalt või makse edasi lükates koguda. Samuti ei ole tulumaksust vabastatud tuttava ettevõtetesse investeerimine. Aga just need on kaks suunda, kuhu väikeinvestor peaks tegelikult investeerima. Nende võimaluste puudumisel on pikas perspektiivis tunduvalt tulutoovam kui pangahoius isegi näiteks väikelaenude andmine läbi isepankur.ee.

Isegi tulumaksuseaduse muutmise seaduse seletuskiri ütleb, et pangad maksavad oma hoiustelt mõttetult vähe intressi, miks peaks siis riik sellist väikeinvestori röövimist veel maksudega soosima?

Arvan, et selle seaduse on selgelt kirjutanud pangad, mis tahavad oma struktrueeritud tooteid ja hoiuseid maksuvabalt müüa. Samas on teada, et investeeringute teenustasud on Eesti pankades ligikaudu 10 korda kõrgemad kui mujal maailmas, näiteks USAs. Pole suurt vahet, kas su investeering on 21%lisest tulumaksust vabastatud või võtab pank sellelt 35% teenustasudeks. Pankurid on aru saanud, et maks ja teenustasu kokku on 56% ja see on tõesti liiast. Selle asemel, et oma teenustasu vähendada, proovivad nad nüüd maksusoodustust saada!

Teen ettepaneku võrdsustada investeeringukontode maksukohustus panga teenustasudega. See muudaks süsteemi läbipaistvaks. Kui investeerid näiteks USA aktsiaindeksi fondi (sümbol SPY), millel on 0,07%line teenustasu, maksad maksudena lisaks 0,07%. Kui investeerid aga keskmisesse Eesti aktsiafondi fondi, kus on 2%line teenustasu, maksad lisaks 2% maksudeks.

Sel juhul tuleb kindlasti määratleda ka raha lõppkasutaja mõiste. Kui siinne panga fond korjab 0,07%list teenustasu, aga investeerib raha edasi mingisse emapanga fondi, mis omakorda koorib enne 2% teenustasu, kui sama raha ettevõtetele välja laenab, maksustataks investeeringut 2,07%ga.

Samuti tuleks arvutada välja tegelik hoiuseintress. Kui LIBOR on 2% ja pank maksab hoiustelt 1%, tuleks see 1% ka maksuna lisaks võtta. Filosoofiliselt on selline maksustamine sarnane kasiinode ja sigarettide maksustamisega – eetiline on võtta raha inimestelt, kes rumalalt käituvad ja sellest näiteks kultuuri toetada.