ARVAMUS: Julgeolekupoliitika raha diktaadi rüpes

Kes pääseb kiiremini ja soodsamatel tingimustel nafta- ja gaasikraanide juurde, see dikteerib kogu planeedi ulatuses majandus- ja julgeolekupoliitika. Pumba juurde saamise ja jäämise eest tuleb maksta kõrget hinda ning sõlmida erinevate riikidega kasulikke ning soodsaid lepinguid.

Ei tea, kumb saab enne tühjaks pumbatud, kas maksumaksja rahakott või araabia- ja islamimaade naftamaardlad. Plutokraatlik poliitika ei tunne sõpru – on vaid isekad huvid, mille teenistusse on seatud rahvad ja riigid.

Põhja-Korea koos oma aatomiprogrammiga pole veel jõudnud endale õiget partnerit leida. Sellest hoolimata suudab maailma üks totalitaarsemaid riike panna enda ees hirmu tundma ka maailma superriigid. Kurb tõsiasi on see, et traditsiooniline julgeolekupoliitika asendub majanduslike huvidega.

Selles võtmes on rahvusvahelised julgeolekukontseptsioonid devalveerumas. Riigid on vastastikku toetanud üksteise aatomiambitsioone. Kunagi toetas USA Suurbritanniat ning Prantsusmaa osutas noorukesele Iisraeli riigile aatomiprogrammi alast abi.

Hiina aga andis Pakistanile 80-ndatel aastatel 50 kilo uraani. Nüüd on tulemus käes – Pakistanil on tuumarelv ning Pakistan on teatavasti suures osas islamiriik. Ühes dokumentaalfilmis öeldi välja  mõte, et ameeriklased ei kavatsegi Osama bin Ladenit tabada, kuna see võiks kaasa tuua Pakistani kui islamiriigi tuumakonflikti.

Varemalt olid selliste tehingute taga enamjaolt puhtpoliitilised motiivid.

Hiljemalt 2004.aastast on asjad muutunud, kui Pakistani tuumarelva isa Abdul Quadeer Khan edastas Põhja-Koreale, Iraanile, Iraagile ja Liibüale tsentrifuuge uraani rikastamiseks. Sellele lisaks jagas ta ka plaane lõhkekehade valmistamiseks. Kõike seda tegi ta majanduslikel kaalutlustel.

Selles on veendunud NATO peasekretäri poliitnõunik Michael Rühle. Vastav toomisprotsess pandi käima Malaisias, Lõuna-Ameerikas ja Türgis. Sestpeale on aatomialane proliferatsioon suures osas privatiseeritud ja paljudest riikidest võivad saada lähiajal tuumariigid.

NATO peasekretäri nõuniku sõnutsi on Khan’i võrgustik küll lõhutud, aga sellest hoolimata jätkub aatomialase koostöö kommertsialiseerumine. Iraani aatomiprogramm näitab seda selgesti. Ka Hiina ei soovi selles osas Iraanile karme sanktsioone kehtestada. Hiina nafta- ja gaasiimport Iraanist moodustab 15%. Seda õitsvat äri ei soovi keegi lõpetada või katkestada.

Ka Venemaa ja Iraani vahelisi suhteid iseloomustavad majanduslikud huvid. Valitsuse tasandil nõustutakse küll ÜRO Julgeolekunõukogu Iraanile seatud sanktsioonidega. Arak’is aga käib projekt, milles osalevad ka venelased ning kus tõenäoliselt käib relvaotstarbelise plutooniumi tootmine. Ehitustööd toimuvad seal Moskva Nikiet-Instituudi firmade kaasabil.

See annab hiljem Iraanile võimaluse aastas kahe lõhkepea valmistamiseks. Nii Hiina kui Venemaa peaksid ju olema aatompommi valmistamise vastu Iraanis, aga kas nad ka tegelikult seda on? Sest kes suudaks ette näha tuumaalase doominoefekti tagajärgi Lähis-Idas?

Kui aga domineerivad ainult majandushuvid, siis jutt tuumarelvastuse vähendamisest tundub üsna sisutühjana (isegi USA presidendi suust) ja kas Venemaa ja Hiina riigikorralduslikult ja ideoloogiliselt nii palju teineteisest erinevadki? Venemaa käes on suuresti nafta- ja gaasi turumonopol, mille abil saab dikteerida energiapoliitikat, mis võib omakorda olla julgeolekupoliitika teenistuses.

Raske on seista vastu kiusatusele mõjutada energiapoliitika kaudu  endisi nõukogude  liidu vabariike. See annab idanaabrile kätte trumbid kujundada ka vastav hinnapoliitika. Nordstream näitab kätte, kelle käes on tegelik võim. Huvitav kui palju uusi töökohti sajandi suurim projekt Eestisse loob?

Ka Kaug-Ida julgeolekupoliitikat peaks analüüsima finants-majanduslikest aspektidest. Jaapani peaminister Hatoyama viitas näiteks valimiseelses võitluses sellele, et USA kõrval peaks looma lähedasemaid majandusalaseid sidemeid maailma supervõimu Hiinaga. Nagu väidab NATO peasekretäri poliitnõunik Rühle, piiravad rahvuslikud majandushuvid ÜRO Julgeolekunõukogu otsustusvõimet.

Ka klassikalised sõjalised liidud peavad varasemast enam silmas majandushuvisid. Nii sõltub näiteks paljude NATO riikide hoiak energiajulgeoleku osas näiteks nende energiasõltuvusest Venemaal. Kes siin endale ohtu tajub, püüab saada hoopis Venemaa liitlaseks. Ja kas siin üleüldse ongi hetkel paremaid lahendusi. Kas me pole siin mitte sundsituatsioonis?

Pärast Külma Sõda finantseeris majandussektor julgeolekupoliitikat, mille esmaseks eesmärgiks oli rahvusriigi sõjaline kaitsevõime tagamine. Kollektiivne kaitsealane solidaarsus on vähenenud, kuna rahvusvaheline terrorismioht ja tuumarelvade levik puudutab erinevaid riike erineva teravusega. Praegu tundub NATO teravik olevat suunatud Afganistanile.

Viimaste rahvusvaheliste küsitluste järgi peetakse kõige aktuaalsemateks teemadeks majandusteemasid. Erand on siin ehk vaid USA, kuna ameeriklased peavad sõda mitmel rindel korraga ning nad on islamiterroristide märklauaks.

Meie lääneühiskonnas domineerib materialiseerumine ja kommertsialiseerumine. Kas me oleksime valmis tooma isiklikke ohvreid oma riigi või liitlasriikide heaolu nimel? Mida aeg edasi, seda raskem on pidada sõda isikutega, kellel pole ei nägu ega nime. Lääne ühiskonnas on aset leidnud totaalne muutus väärtuste skaalal.

See on kardinaalselt muutnud nii majandus- kui ka julgeolekupoliitikat. Majandus ei teeni mitte heaolu tõstmise eesmärki kodanikuühiskonnas, vaid küsimus on selles, kellest kujuneb maailma supervõim. Ameerika roll maailmaareenil  on teatavasti tugevasti kõikuma löönud. Kui demokraatia on ainult majanduse teenistuses, siis moraal devalveerub.

Ainult kasumi suurendamisega ning majanduskriisist edukalt väljatulemisega meie maailm turvalisemaks paigaks ei muutu. Muutused algavad seestpoolt väljapoole – südametunnistusest mõistusesse.