Arvamus: erakonnas toimuvaga kursis 10% parteilastest

Vaatamata parteisõdurite suuremale (70%) häälesaagile osutusid võitjateks üksikkandidaadid, kes kogusid (kandidaadi kohta) seitse korda suurema toetuse. Võib vaid spekuleerida, milline olnuks tulemus siis, kui kandidaatide arvud oleksid võrreldavad.

Üksikkandidaatide eduga kaasnesid järelandmised – partei nomenklatuurile meeltmööda olevad kinnised valimisnimekirjad asendati avatutega. Tekkis mingigi valikuvõimalus.

Ka viimastel omavalitsuste valimistel oli märgata erakondadest distantseerumise märke. Erakonnavälised jõud kogusid varasemaga võrreldes kolmandiku võrra suurema häälesaagi. Tendentsid valimistel näitavad erakondade populaarsuse langust. Sama kinnitavad ka uuringud. Turu-Uuringute AS andmetel oli erakondade usaldusreiting 2009. aastal 25%. Olukord ei olnud parem ka selle aasta märtsis.

Rahvas ei usalda tagatubades viljeldavat poliitikat. Valimisvõidu nimel katteta jagatavad lubadused jätavad valijad ükskõikseks. Vaatamata sellele, et erakondade nimekirju mõõdetakse kümnetes tuhandetes, on kaasarääkijate ja otsustajate arv nendes tühine. Isegi erakonnas toimuvaga on kursis alla 10% parteilastest. Sellistel ühendustel ei saa olla sidet rahvaga.

Rahaline sõltumatus – riigieelarvest ja sponsorlusest tagatud tulubaas – soosib tagatubades toimivat demokraatiat. Liikmeskonda kasutatakse vaid valimisvõidu sepitsemisel. Tulemused on kaugel oodatust: valitud kaugenevad valijatest, inimkapitali efektiivsus jääb vähese kaasamise tõttu madalaks, demokraatia olematuks.

Olukord muutuks, kui julgeksime tunnistada, et demokraatia-diktatuuri telg ühiskonnas on juba mõnda aega olnud teise “d” suunas kaldu. Erakondade eesmärk on iseenda eksistentsiga tegelemine, valija tahtest on tehtud vahend.

Poliitilise hierarhia tempel vajaks kaasajastamist. Esinduskotta pürgijate ridu tuleks avardada (valimisliidud), neile võrdseid tingimusi pakkuda. Üksiküritajad pääsevad esinduskotta vaid isikumandaadiga. Sama põhimõtet tuleks rakendada ka erakondlikes nimekirjades kandideerijatele. Kambaka soosimine tuleks peatada.

Erakondade monopoolsuse vajalikkust on põhjendatud vastutusega, mis teistel kodanikeühendustel justkui puudub. Tegemist on sõnakõlksuga, mida tegelikkuses ei eksisteeri. Pole kuulda, et mõni erakond tunnistaks oma süüd. Vaatamata isegi sellele, kui viga on selgesti eristatav. Üldsõnalised programmid ei kohusta erakondi samuti millekski.

Valimislubadused on kaugel reaalsusest, pealegi haihtuvad need edu korral koalitsioonileppe keerdkäikudesse. Viie jõukama riigiga seotud lubadust mäletavad kõik. Sellest on saanud klassika, mida tsiteeritakse tänaseni. Demokraatia mängimise tulemused kajastuvad riikide võrdlustabelites. Poliitiline eliit jätkab aga endiselt üksikute vooruste imetlemist. Paljud ühiskonnaliikmed on toimetulekuraskustes. Demokraatlikes riikides oleks sellistes tingimustes sotsiaalsete tagatiste (lapsetoetus, hambaravikulu, haigusraha jmt) vähendamine mõeldamatu. Mõeldamatu oleks ka maksude tõstmine. Valitutele devalveerimisriski maandamisega sissetulekute tõstmine ei tuleks kõne allagi. Meil on see vastuvõetav.

Ebavõrdsus ühiskonnas on võtnud epideemia mõõtmed. Sissetulekuteta inimesed on tavanähtus. Meelemürkide (psühhotroopsed ravimid, alkohol, narkoained jmt) tarvitamisest on kujunenud rahvustunnus, ilma milleta riiklus laguneks. Maarjamaad hüljanute arvu mõõdetakse kuuekohalise arvuga. Täpset arvu ei oska keegi öelda, see selgub rahvaloendusega.

Vigade tunnistamise ja vastutuse võtmise asemel jätkab võimuerakonna peaminister endiselt enesele oodi laulmist. Uskumatu, et seda teeb ta ajal, mil eestlaste eluiga on häbiväärselt madal, sotsiaalne kindlustatus allapoole arvestust, elukeskkond ebastabiilne ja ebaturvaline. Erakondade tagatubadel põhinev poliitika on tõestanud oma saamatust ja võimetust. Vastutus kaose eest lasub vaid neil, maailmamajandusel pole sellega pistmist.

6. märtsil 2011 valitakse riigikogu uus koosseis. Üksikkandidaatidele kehtestatud valimiskünnis (5%) ja kopsakas kautsjon asetavad nad madalamasse liigasse. Poliitiline kultuur vajaks aga muutmist. Valija ja valitu vaheline side peab hakkama millalgi kestma ka valimisjärgsel perioodil, see ei tohiks piirduda vaid valimiskampaaniaga.

Demokraatia sisu ja mõte seisneb tahte esindamises, mitte väikese grupi seisukohtade pealesurumises. Valimiseelsed seisukohad ei ole dogmad, need vajavad edasiarendamist. Praegusel esindamisel puudub igasugune sisu. Esindajate ja esindatavate vahelised suhted on külmad, puudub vastutus. Poolte läbisaamine on pingeline, mõttetult palju on vastandumist ja vastuolusid.

Inimesed eelistavad parteisõduritele valimisliitudes kandideerijaid ja üksikkandidaate.

Paraku pakuvad seadused sillutatud teed vaid lojaalsetele parteisõduritele. Valija tahe ei olegi oluline. Erakondade nimekirjad on ülimuslikud. Üksikkandidaatidele pakutav rada esinduskotta on konarlik, täis takistusi ja ohte. Vaatamata raskustele peame julgustama üksiküritajaid kandideerima, valimiskasti ees seisjaid aga neid toetama. Demokraatiavõsuke vajab enam valgust, esindamine tõesemaks muutmist.