Luman: üha uued seadused tapavad ettevõtlikuse

Järgneb Toomas Lumani kõne eilsel kaubanduskoja juubelivastuvõtul:

Austatud proua Riigikogu esimees, peaminister, ministrid, ekstsellentsid, daamid ja härrad! Tere tulemast kaubandus-tööstuskoja 85. aastapäevale ja suur tänu austamast meie pidupäeva oma kohalolekuga.

Nii mõnigi meie pikaajaline partner on öelnud, et ta tuleb koja sünnipäeval kohale selleks, et kuulata, mis ettevõtjaid Eesti riigis kõige enam häirib. Tahaksin seekord rääkida sellistest asjadest nagu nõudlus ja nõudlikkus, vastutus ja vastutustundlikkus.

Viimase kahe aasta jooksul on kõik ettevõtjad saanud omal nahal tunda, mis asi on nõudlus, selle näiteks 90protsendiline langus ning sellega kaasnenud vajadus kulusid ja töötajaskonda koomale tõmmata. On selgunud seegi, et mõnede äriplaanide järele puudub nõudlus üleüldse ning on tegevusalasid, kus lisaks nõudlusele on ära kadunud ka pankade poolne valmisolek krediteerimist pakkuda. Olukord muutus Eesti majanduses kiiresti ja kardinaalselt ning taastub moel, mis ei sarnane varasemale. Loodetavasti jõuame siiski seda kaudu uuele, kõrgemale ja efektiivsemale tasemele ettevõtete juhtimises ja majandamises.

Võiks ju arvata, et kui muutused majanduses on olnud nii kardinaalsed, siis on see kaasa toonud ka põhjapanevaid muutusi riigijuhtimises ja avalikus halduses. Või kipub meil ikka nii olema, et ametnikkond suudab tekitada nõudlust iseenese tegevuse järele, küsimata kodanikult, kas ühe või teise tegevuse või regulatsiooni järele on olemas reaalne vajadus. Ettevõtjate jaoks on jätkuvalt suurimaks halduskoormusega seotud kuluks seadusemuudatustega kursisolemise kulu.

Kriisi jooksul on keskmise ettevõtte suurus kahanenud üheteistkümnelt töötajalt üheksani. Pange tähele! Keskmine Eesti ettevõte on niinimetatud mikroettevõtte. Ja küsigem nüüd iseendalt, head ametnikud ja riigiisad, kas nii ulatuslikud ja sagedased seadusemuudatused on ikka vajalikud, kuidas küll selle üheksa töötajaga ettevõtte juht ja omanik kõigi nende muudatustega kursis olla võiks suuta? Kas äkki seda kaudu ei muutu enda teada seaduskuulekalt käitunud ettevõtja seaduserikkujaks?

Samal ajal ärgem unustagem, et sama arvu töökohtade loomiseks vajame nüüd rohkem ettevõtlikke inimesi kui enne. Kas me mitte selle pideva muutmisega ja seda kaudu halduskoormuse kasvuga ei tapa ettevõtlikkust nii mõneski ettevõtlikus inimeses lõplikult? Ei pea olema nobelist, et aru saada, lisaks iga üksiku töötuks jäänud inimese eest hoolitsemisele tuleb oluliselt suuremat tähelepanu pöörata ettevõtlike inimeste – ettevõtjate – toetamisele ja julgustamisele töökohtade loomisel.

Oleme küll teinud märkimisväärseid edusamme ettevõtluse alustamise barjääride vähendamiseks, uuest aastast ei nõuta algajatelt kapitalistidelt isegi mitte kapitali olemasolu, kuid halduskoormuse  vähendamine tegutsevate ettevõtete õlult on jäänud laias laastus siiski deklaratiivseks.

Aastaid oleme rääkinud riigieelarve ja kohalike eelarvete vahendite säästlikumast ja efektiivsemast kasutamisest avaliku teenuse pakkumisel. Täna pea kakskümmend aastat peale riigi taasiseseisvumist oleme aga sunnitud tõdema, olukord selles vallas on kaugel ideaalsest. Oleme selle aasta jooksul küll jõudmas riigihangete seaduse põhimõtteliste muudatusteni ja täpsustusteni, kuid ärgem unustagem, et märkimisväärne osa eelarvevahenditest kasutatakse ära ostude kaudu, mis jäävad riigihanke piirmääradest allpoole ja sellel põllul näen ma täna ulatuslikku tegematajätmist.

Kiire väljavõte Riigi Teataja andmebaasist näitab, et 240 omavalitsusest on oma hankepoliitika selles avaldanud vaid 27. Mõnevõrra rohkem on neid, kellel vastavad juhised dokumendiregistrist leitavad. See ei tähenda küll üheselt, et ülejäänutel need puuduks, küll aga on see märk läbipaistmatusest. Keskvalitusele alluvate ametite ja inspektsioonide puhul on lood sarnased. Kahjuks ei õnnestunud mitte ühegi ameti või inspektsiooni veebilehelt leida, millistest põhimõtetest hangete korraldamisel lähtutakse.

Ajakirjanikud, akadeemikud ja ametnikud on korduvalt viimastel nädalatel kurtnud, et Eestis konkurents ei toimi. Avaliku raha läbipaistev ja konkursipõhine kasutamine aitaks sellele oluliselt kaasa. Siinkohal küsiksin, et kas me vajame järgmist kahtkümmet aastat või võiksime selle kitsaskoha avalikus sektoris likvideerida järgmise aasta jooksul.

Tuleb tunnistada, et juubeliaasta jääb meelde nii mõnegi negatiivse trendiga ka majanduskeskkonna kujundamisel. Tihtipeale on probleem isegi mitte ühe või teise otsuse sisus, vaid viisis, kuidas selleni jõutakse. Siinkohal tuleb otsa vaadata mitte ainult ametnikkonnale, vaid ka poliitikutele. Initsiatiivid ja eelnõud nagu plastikkoti aktsiis või võlakaitse seadus on jõudnud riigikogu menetlusse ilma igasuguse eelneva avaliku aruteluta, mõjude analüüsita ning kaasamise põhimõtteid eirates.

Me ei taha mingil juhul pärssida seadusandja õigust seadusandlikku initsiatiivi üles näidata, kuid selle juures tuleb järgida kõiki mängureegleid, mida seadusandja ise on paika pannud ja väärtusi, mida üheskoos demokraatlikeks saaksime nimetada. Kui riigikogu neist väärtustest lugu ei pea, siis on raske kohalikelt omavalitsustelt nõuda läbipaistvat ja kaasavat tegevust kohalike maksude või hankepoliitikate kehtestamisel.

Viimaste nädalate ajakirjandusest olen lugenud ettepanekut taastada ettevõtete võimalus erakondi sponsoreerida, mis teadupärast tänasel päeval on Eestis keelatud. See paneb mind küsima, kas poliitikud ise ikka saavad aru, kui unikaalse ja demokraatliku süsteemiga meil täna tegemist on. Demokraatia keskmes on kodanik ja tema toetus – olgu siis hääl valimistel või annetus parteikassasse – see peab olema tugevam kui ükskõik millise rahvusvahelise või kodumaise korporatsiooni võime sekkuda valimiskampaaniasse.

Kui poliitikutel on teada kaudseid või varjatud annetusi ettevõtete poolt parteikassadesse, nagu nimetatud artiklis viidati, siis tuleks neil pöörduda sellesisulise avaldusega õiguskaitseorganeisse, mitte teha ettepanekuid varasema süsteemi, mis paljude ettevõtete suhtes ka surveavaldamiseks sobis, taastamiseks. Toonitan veel kord: kaubanduskoda ei toeta mingil juhul ettevõtetele parteikassasse annetamise võimaluse taastamist, sest see oleks selge taandareng meie vägagi demokraatlikus ühiskonnas.

Keskkonda kujundavaid ja hea tava piirest väljuvaid praktikaid näeme ka ametkondade juures. Kui ametkond, kelle kodulehe esiküljel on lause "Valvame, et isikuandmete kasutamisel austataks eraelu ning et riigi tegevus oleks läbipaistev" paneb kokku juhendit tööandjatele ja kaitseb seda eelnõud väljatöötamise ajal templiga "Asutusesiseseks kasutamiseks", siis on tegemist hirmuäratava pretsedendiga. Kartus avaliku debati ees muudab selle olematuks ja diskrediteerib demokraatia mõistet. Nõudlikkus ei saa väljenduda vaid nõudlikkuses seaduse täitja, vaid ka koostaja või järelvalvaja suhtes.

Ministeeriumite vahel toimub seadusloome kooskõlastamise protsess, ehk sellest ka see sageli kohatav mentaalne tõrge kaasata ettevõtjaid sisuliselt neid puudutavate seaduste, määruste, juhendite väljatöötamisse. Me ei soovi, et meiega midagi kooskõlastataks või valmis asjale heakskiitu otsitaks. Me soovime olla kaasatud, algusest peale, ja seda selleks, et ettevõtjad mõistaksid muudatuse vajadust ning tuleks kaasa seaduse mõtte ja sisuga selle täitmisel.

Tahaksin rõhutada ühte meie erilist soovi – olla kaasatud hariduselu edendamisse. Haridusküsimused on pidev ja läbiv teema koja juhatuse istungitel, oleme püüdnud oma seisukohti selgitada küll ministeeriumis, küll parlamendis, kuid arengud on ikkagi liiga aeglased. Mida aeg edasi, seda vähem on meil usku, et põhihariduse, mis peaks olema sama kvaliteetne ja kättesaadav igale lapsele kogu riigis, üle otsustamine saab olla usaldatud vallavalitsuste kätte. Õigem oleks tegelikult öelda, et oleme täna veendunud selles, et põhihariduse muutmine riiklikuks ühtsushariduseks on vältimatu.

Majanduse taastumise käigus näeme juba praegu paradoksaalselt nii suurt töötust kui suurt kvalifitseeritud tööjõu puudust. Koolide sisseastumisstatistikat vaadates on meil hirm, et toodame struktuurset tööpuudust täie auruga edasi. Riiklik koolitustellimus vastab küll majanduse struktuurile, aga kui üle poole õppuritest õpivad väljaspool riikliku koolitustellimust ja nende valikud on suunamata ning juhuslikud, ei ole meil olulist lootust paranemiseks. Juba kolme aasta pärast lahkub Eesti tööjõuturult loomulikul viisil rohkem inimesi, kui sinna suundub. Ilmselgelt peavad need noored tööturule suundujad olema võimelised enamaks kui sealt lahkujad.

Tööjõu kõrval on ettevõtjate jaoks teine oluline faktor alati maksud. Me ei oleks kaubandus-tööstuskoda, kui peokõne ilma seda sõna mainimata mööduks. Siinkohal tahan aga taas tulla teema nõudlus juurde. Need, kes võtavad nõuks sõna võtta maksude ja maksusüsteemi muutmise teemal, peaks endale selgeks tegema, kas selle järele ikka vajadust on. Kriisist taastumise käigus pole olulisemat asja kui maksusüsteemi stabiilsus ja atraktiivsus.

Ma ei väida, et Eesti maksusüsteem on vigadeta – ühe või teise nurga alt on meil detaile, mis lihvimist vajaksid kindlasti. Kas aga saab tõsiselt võtta ühe ennast professoriks nimetava isiku seisukohavõttu, et valitsused on kümne aasta jooksul jätnud ettevõtte tulumaksuna kokku korjamata kümneid miljardeid kroone.

Vaadakem fakte, 2008. aastal laekus Saksamaa eelarvesse ettevõtete tulumaksu summas, mis võrdus 0,64 protsendiga Saksamaa rahvuslikust koguproduktist Eestis aga laekus riigile ettevõtetelt tulumaksu summas mis võrdus 1,65 protsendiga meie rahvuslikust koguproduktist. Seega protsentuaalselt ca 2,6 korda rohkem.

Kui me siin Eestis oleme selle teadmise juures kellegi arvates midagi jätnud kokku korjamata, siis tuleb välja, et teised seal Euroopas ei korja kokku sedagi. Nii et kas meil on ikka põhjust häbeneda?

Samuti avaldas üks meediaväljaanne eelmisel nädalal artikli, kus kirjeldas kuidas rahvusvaheliste ettevõtete tütarettevõtted on andnud laenu väljapoole Eestit oma sidus- ja emaettevõtetele. Sellele tegevusele püüti anda negatiivset varjundit. Tuletaks siinkohal meelde, et varasemal ajal on sama meediaväljaanne arutlenud vajaduse üle teha Eestist ja Tallinnast piirkonna finantskeskus, pakkudes selleks välja mitmeid ideid.

Kulla arutlejad, see, et Eesti tütarettevõtted annavad laenu seda ju tähendabki, et oleme muutumas piirkondlikuks  finantskeskuseks. Samamoodi annavad ju laenu finantsettevõtted nii London Citys kui Frankfurdis. See ongi ju see, mida me taotlesime, et siit toimuks suurem finantsvarade juhtimine kui kohalikul turul kasutatakse. On ju ka üks suur rahvusvaheline kontsern andnud teada suisa oma ühe haru finantsjuhtimise Tallinnasse kolimisest.

Nii et lugupeetud kirjutajad ja arutlejad, analüüsigem enne asjade tegelikku seisu, kui asume igas asjas negatiivset otsima. Tõsi ta on, et paraku võttis see kõik aega kümme aastat, enne kui uus ettevõtete tulumaksusüsteem, mis jõustus 1. jaanuaril 2000 need tulemused andis. Aga seda enam peaksime seda hoidma mitte demagoogilistel argumentidel muutma tõttama.

Head riigiisad ja ametnikud tahan siinkohal veelkord toonitada, et ettevõtjad ja nende esindusorganisatsioonid ei soovi mitte mingil moel asuda parlamendi, valitsuse või riigiasutuste rolli aga samal ajal ei tagane me ka mingilgi moel oma seisukohast, et demokraatlikus õigusriigis ei tohiks ühtegi seadust või muud seadusandlikku akti muuta ilma põhjaliku analüüsita, mõjude hinnanguta ja avaliku ning argumenteeritud diskussioonita nendega, keda see muudatus puudutab.

Lõpetuseks tahan aga teid kõiki veelkord tänada pikaajalise ja tiheda koostöö eest ning tuletada meelde, et ÜRO on meid äsja arvanud väga kõrge inimarenguga riikide hulka. Käitugem siis selle vastavalt ning hoidkem üleval vaid avatud ja argumenteeritud diskussiooni ühiskonna arendamiseks.