Mis asi on kõrge lisandväärtusega ettevõtlus?

Kõrge lisandväärtusega töötlev tööstus, mille tooteid on lihtne eksportida on eelduslikult riigi ja ühiskonna majandusliku edu aluseks. Mis asi see kõrge lisandväärtusega töötlev tööstus siis on? Ilmselt kujutame enamvähem täpselt ette, mis asi on töötlev tööstus. Kuid mis imeloom see kõrge lisandväärtus on? Milles see seisneb ja kuidas seda luua? 20.11.2010 Postimehe juhtkiri kritiseerib EASi poolt 2010. a alustavatele ettevõtetele jagatud starditoetuseid. Kriitika peamiseks põhjuseks on asjaolu, et mitmed toetust saanud ettevõtted on ilusalongid ja kohvikud. Ühest küljest tuleb möönda, et masu tingimustes oli mõistlik toetada ka siseriiklikku ettevõtlust, mitte üksnes ekspordi potentsiaaliga firmasid, sest töökohtade säilitamine ja uute loomine on majanduslanguse tingimustes stabiilsuse tagamiseks niisama tähtsad. Samas Postimehe (20.11.10) väljaandes kirjutavad Garri Raagmaa ja Antti Roose Eesti ääremaade tulevikust ja rõhutavad vajadust targalt kasutada Eesti loodusressursse ning seeläbi mh säilitada asustus ja ettevõtlus ka ääremaadel.

Koostöökogemus EASi ja Arengufondiga kinnitab arusaama, et eelkõige investeerivad vastavad riiklikud asutused maksumaksja raha eksportturgudele suunatud või ekspordivõimelistele ettevõtetesse. Vähemasti üritatakse seda teha. See tähendab seda, et kui toetust või investeeringut taotlev ettevõtja suudab ametnikule tõestada, et tema toodang või teenus on ekspordivõimeline, siis saab ta ka üldjuhul toetust. Siseriikliku ettevõtluse turgutamine ja hõredama asustusega piirkondades elu edendamine on pigem regionaal- ja sotsiaalpoliitika osa, mida rahastatakse EL struktuurifondide vahenditest ning selles ei nähta majanduskasvu ja ekspordimahtude suurendamisega olulist seost.

Minu hinnangul ei ole aga küsimus mitte niivõrd selles, kas üks või teine ettevõtja suudab riigile tõestada oma toodangu või teenuse ekspordivõimekust, vaid selles kuidas hinnata toote või teenuse ekspordivõimekust ning kuidas tagada stabiilne ekspordivõimekus. Ehk teisisõnu, mis asi on kõrge lisandväärtusega toode või teenus ja kuidas seda hinnata. Masu tingimustes ei kannatanud nn kõrge lisandväärtusega toodete ja teenuste osutajad. Sellistel spetsialistidel ja ettevõtetel oli pigem rohkem tööd, kuna ostja hakkas üha enam tähelepanu pöörama toote või teenuse kvaliteedile. Tunduvalt kallim on osta sama asja mitu korda kui osta üks kord natuke kallimalt kvaliteetne asi. Lihtne tõde, mis muutub seda olulisemaks, mida piiratumad on vahendid.

Sellega seostub küsimus riiklike prioriteetide seadmisest majanduse ja ettevõtluse toetamisel. Riiklik prioriteet ettevõtluses on seni olnud võimalikult madal ettevõtluse maksustamine ning vähegi kasumlike ja ekspordivõimekate ettevõtjate toetamine. Teine riiklik prioriteet kui nii võib öelda, on olnud kohalikust toorainest võimalikult madala hinnaga energia tootmine ja varustuskindluse tagamine. Põhimõtteliselt on need täiesti mõistlikud prioriteedid, kõigile arusaadavad ja madala riskiga meetodid ettevõtluse toetamisel. Sellise meetodiga sekkub riik minimaalselt erasektori tegevusse ja jääb üle loota, et madalalt maksustatud ettevõtluskeskkond toodab häid äriideid, mida on võimalik ka eksportida ja seeläbi rahvuslikku rikkust suurendada. Seades ainsaks sisuliseks kriteeriumiks ettevõtlustoetuse jagamisel idee või tervikliku ettevõtte ekspordivõimekuse, mida mõõdetakse igal üksikul juhul eraldi ja nagu inimese loodud süsteemides ikka, äärmiselt subjektiivselt, jätab riik tegeliku valiku tegemata ja loodab, et tark ettevõtja loob madalalt maksustatud ettevõtluskeskkonnas ise uue Nokia või Skype. Seda oleme oodanud juba aastaid, Arengufond on publitseerinud hulgaliselt värvilisi powerpoint slaidiesitlusi ja korraldanud kõikvõimalikke foorumeid ja mõttetalguid. Suur Idee on aga seni leidmata, Suur Idee, mis teeks meid kõiki päevapealt rikkaks ja õnnelikuks. See meenutab tegelikult pigem vene muinasjuttu lollikesest Ivanist, kes leiab ühel heal päeval võlu haugi. Igatahes ei meenuta see aga läbimõeldud ja eesmärgipärast riiklikku majandus- ja innovatsioonipoliitikat. Eesmärk omaette ei peaks ju olema madal maks või mille iganes eksport.

Innovatiivne ja konkurentsivõimeline tehnoloogia sünnib olukorras, kus riik seab ettevõtlustoetuste jagamisele sisulisi kriteeriume. Üheks selliseks kriteeriumiks võiks tänaseid maailmatrende arvestades olla keskkonnasäästlike ja ressursimahukust vähendavate tehnoloogiate kasutuselevõtu ja arendamise toetamine. Teisest küljest tähendab see seda, et riik hakkab tõsiselt maksustama CO2 rikast ja saastavat majandamist. Uute ja innovatiivsete tehnoloogiate loojatel tekib seeläbi võimalus oma tooteid turustada – innovatsioon. Juhul kui Eesti jätkab nn senisel kursil, kuna meil läheb ju hästi ja seni tehtud valikud on õiged ja neid tuleb lihtsalt jätkata, siis kaotame võimaluse kodumaiste innovatiivsete toodete, ettevõtete tekkimisest. Ühest küljest on see riigile risk valida mõned valdkonnad, millele panustada, makse kehtestades ja keskkonnasäästlikke tooteid toetades, kuid sellest tegevusest saab ka sündida innovatsioon ja kõrge lisandväärtusega ettevõtlus. Juhul kui riik ei võta seisukohta selles, mis valdkonnad on prioriteetsed, siis jääb vaid üle loota, et juhuslikult tekib Hea Idee, Eesti Nokia või uus Skype. Võttes risk ja valides välja prioriteetse valdkonna, mida toetada ning vastukaaluks raiskavat majandamis- ja eluviisi tõsiselt maksustada, siis suure tõenäosusega sünnib sellest riiklikust suunast ja mõõdukast riskist innovatsioon ja uue majanduskasvu alus.