Kas õigusriigi aluseks on valetamine ja pooltõed?

Rahvas on poliitikutest ja poliitikatest tüdinenud ning nende esindajates pettunud, sest ega me tea enam, et kui kellegi poolt või vastu hääletada, siis mille poolt või vastu me tegelikult oma hääle, ja vajadusel ka elu, anname.

Ajalooratas käib tagurpidi? Riigivõimu kõrgeim kandja (rahvas) on võõrdunud (loe: võõrutatud) otsustamisest, juhtimisest… ja kas tõesti ka sajaprotsendilisest pressivabadusest? Loodan, et selles väga eksin ja olen asjadest valesti aru saanud ning, et seosed 1939. aastaga on minu luulud, mis tuleb „kõvakettalt“ kõrvaldada.

Ometi tekib teinekord, tõenäoliselt põhjendamatu tunne (ehk siis hirm), et kui lähen Tallinnasse, olen ühes riigis, kui aga Narva, hoopis teises riigis. Ja Abja-Paluojal olles olen sootuks kolmandas riigis.

Samalaadne emotsioon kipub kummitama ka siis, kui vaadata-kuulata, mis toimub Eesti Energia ettevõtmistes Eestis, USAs ja Jordaanias – kas Eesti Energia on oma puutumatu juhtkonnaga omakorda riik riigis, kellele ükski hammas peale ei hakka, kelle ettepanekud on täitmiseks, isegi siis, kui peaminister vahele sekkub ning mõistusele kutsub? Mõne protsendi võrra (tänu peaministri vahelesegamisele) küll elektrihinnaindekseid langetati, kuid Eesti Energia superrong haagib aga vaguneid juurde ja võtab vaikselt tuure üles ja taas tekib tunne, et ta teeb sellega kogu Eesti riigile varsti tuule alla.

Eestlane aga naljalt tänavale pilte ei lähe. Ei lähe me lippe põletama ega ka karjuma ja nõudma, et igal tasandil tõde toodaks oma alastuses rahva ette. Energeetikaäri ja õigusriik tunduvad teineteisest üha kaugenevat, sest energeetikariik tahab elada oma riigis, oma seaduste järgi. Tarbija maksab kõik koefitsiendid kinni, samuti ka sellega seonduvad majanduslikud ja poliitilised riskid.

Tõest. Minister Jaak Aaviksoo on nii oma pikkuselt kui ka teadmistelt ülejäänud eestlastest peajagu üle. Tema akadeemilistes teadmistes ning nende oskuslikus seostamises poliitfilosoofia ja diplomaatiaga pole vähimatki kahtlust. Igati sümpaatne Eesti mees. Aga mind teevad murelikuks (või näen ma tonti?) Aaviksoo väljaütlemised viimases ajakirja Diplomaatia numbris, kus ta väidab (ilmselt toetudes ka Darwinile), et oluline pole ainult tõde teenida, vaid ellu jääda. Ma ei tea, kas seda võiks seostada sotsiaaldarvinismiga?

Minister tähendab tõlkes „teenija“ – rahva teenrid peaksid minu arvates teenima mitte raha, vaid rahvast ja mitte ainuüksi tõekspidamisi, vaid (valusat, teravat) tõde. Me ei saa endile lubada luksust olla pooltõdede teenistuses.

Riigi ja rahva esindajad peavad olema tõe teenistuses. Olgugi, et tõde on valus, terav, ebapopulaarne, paljastav ja isegi murettekitav. Poolikult informeeritud inimene on petetud inimene – aga me ju kõik elame õigusriigis, kui hoolega Eesti Vabariigi põhiseadust lugeda.

Eelpoolnimetatud ajakirjas vihjab Aaviksoo veel sellele, et rahvusriigi (mitte riik riigis) informatsioonilise enesemääramise õigus tähendab ka seda, et tal on õigus saladustele ja valedele…midagi maha vaikida. Kas sellest tuleks nii aru saada, et eemärk pühitseb abinõu? Aaviksoo lisab seejuures, et kedagi ei saa sundida meid tõde rääkima. Millega tuleks siis tõde asendada, nii et hundid söönud ja lambad terved, et omariikluse habrast psühholoogilist kaitsekihti tugevdada ja rahvusidentiteeti juurutada?

Sama artikli kohta väidab professor Margit Sutrop, et Aaviksoo räägib oma artiklis psühholoogilisest kaitsest hüpoteetiliselt.

Ka Immanuel Kant esitas valgustusajastul nii kategoorilise kui ka hüpoteetilise imperatiivi teooria – lepitades seejuures omavahel võitlevaid pooli – ratsionaliste ja empiriste. Kas nüüd vahetame rahva ja rahvusena kategoorilise imperatiivi (Rousseau ja Dostojevski määratluses ka südametunnistus ja Jumala hääl inimeses) hüpoteetilise imperatiivi vastu? Kas see mitte ei juuruta relativistlikku õigusriigi kuvandit Eestis? Taas loodan, et eksin.

Kallid kaasmaalased! Tehkem oma mõtete, sõnade ja tegudega kõik endast olenev, et hoida Eesti riiki ühtsena, vaimselt tugevana ja vaimult suurena!