Kõik liiklustroppideks

Ma ei suutnud seda mõista, sest ilma parempoolse peeglita autosid ei toodetud juba ammu. Üllatuseks märkasin hiljuti, et see nõue on isegi uude liiklusseadusesse jõudnud. Põhjenduseks küll ridade vahelise ümberreastumise vältimine. Vanas eeskirjas oli see koormatud liikluse korral üldse keelatud, nüüd on keelatud igal ajal paremalt poolt mööda sõita.

Milleks oli vaja juurde ühe hägusat reeglit. Tekib küsimus, mitu meetrit pean peale reavahetust paremale veel kulgema, et ettejõudmist loetakse möödasõidu asemel möödumiseks? Ma ei ole kunagi kuulnud, et kedagi olek karistatud aeglase sõidu eest. Kuni ei ole karistusi põhjendamatult aeglase sõidu eest vasakus reas, ei tohiks keelata paremalt möödasõitu.

Tegelikult ei ole ka põhjust karistada asulas aeglase sõidu pärast vasakpoolsel rajal. Asulas on vasak ja parem rada üsna võrdsed. Mõnel lõigul on vasak rada põhimõtteliselt aeglasem rohkete vasakpöörete tõttu. Pöördeks valmistuva auto tõttu hakkavad ka teised samal rajal hoogu maha võtma, isegi kui ei plaani pööret. Et mitte mõttetult passida, on mõistlik minna paremale rajale. Kuid samas peab sõitma tagapool, kuni rea viimane auto on peatunud, alles siis tohib sooritada ümbersõidu manöövri. Veel on variant, et lähened ristmikule, mille ees ootab mõlemal rajal üks auto. Valid vasaku rea, kuid sinna on sattunud väga aeglase stiili hindaja. Mõnele ongi õpetatud nii, et esimene käik on ainult kohaltminekuks, peale seda on vaja kohe teine panna. Pealegi pidavat kõrgete käikudega igal juhul kütust kokku hoidma. Nähes eessõitja tempot, valid parempoolse raja, mis on selleks ajaks ammu tühi, kuid nüüd pead olema ise liiklustropiks kuni järgmise ristmikuni. Ma ei räägi sellest, kiirus on liiga väike. Ikka kiirendus.

Umbes 20 aastat tagasi käisin mitmeid kordi Peterburis. Seal oli tavaks, et kui fooris süttis roheline tuli, hakkasid kõik korraga liikuma. Hoolimata sellest, et foorid on reeglina kaugele nähtavad, hakkavad meie autojuhid ükshaaval käigukangi otsima alles siis, kui eesolev juba liigub. Minu kaassõitjad on tihti öelnud, et las sõidab pigem korralikult, kui kiiresti. Kuid aeglane ja korralik ei ole sünonüümid. Ka liikluses mitte. Olen korduvalt näinud peeglist, kuidas autod, kel oli küllalt aega kohalt minekuga, ületavad järgmise foori punase tulega.

Esmapilgul tundub, et liiklus on ohutum, kui foori tagant starditakse pikkade vahedega ja venitatakse vahed ristmike vahel veelgi pikemaks. Mõelge selle peale siis, kui seisate kõrvalteel ja üritate vasakpööret. Kõigepealt tuleb ühelt pool selline suhteliselt hõre rida, nende järel veel paar eriti aeglast ning siis hakkab kõik korduma teisest suunast. Vahel peab mitu tsüklit ootama, sest peateel venija mõtleb rahuloluga, et mul pole kiiret kuhugi. Lõpuks teeb vasakpööraja meeleheitliku hüppe ja tekitab liiklusohtliku olukorra.

Mitte ainult vasakpööretel ei ole probleeme. Just räägiti teleris, kuidas Rannamõisa teel on jalakäijatel üsna raske teed ületada, kuna ülekäiguradu on vähe. Autode voog tipptunnil on 19 autot minutis. See teeb 0,32 autot koos vahemaaga sekundis. Autode frontide vahe on seega ühtlase jaotuse korral 3,15 sekundit, mis pole piisav jalakäijal tee ületamiseks.

Nagu näha, on autode liikumisel portsjoni kaupa eeliseid, kuid seda takistab veel üks liiklusseaduse punkt, mis määrab väljaspool asulaid pikivaheks 3 sekundit. Antud näite korral jääks auto enda jaoks 0,15 sekundit, mis kiirusel 70 km/h piiraks auto pikkuse 2,9 meetriga. Väiksema kiiruse puhul veelgi vähemaks. Reaalselt on autod pigem 4-5 meetrit pikad ning vahel siiski tekib jorus auke, mida jalakäijad saavad kasutada üleminekuks. Järelikult mingis osas sõidetakse väiksemate vahedega. Seaduse järgi võiks hommikuti peaaegu kõik autojuhid seal rajalt maha võtta. Milleks me üldse vajame sellist seadusepunkti, mis teeb normaalselt käituvad autojuhid seaduserikkujateks? Kas see oli lihtsalt erandlik näide?

Vaatame järgmist. Järvevana tee koormus on 80 000 sõidukit ööpäevas. Jagades selle suundade ja radade vahel võrdselt, saame 4 sekundit autode vaheks. Kuid see on ühtlase jaotuse korral. Tipptunnil on kindlasti koormus vähemalt topelt, võimalik, et ka kolme-neljakordne mingis suunas. Asulas on lubatud 2 sekundit vahemaad, kuid ka see ei ole juba praegu võimalik. Maanteeametil on kindlasti detailsem statistika ning nende poolt võiks tulla arvutus, kui mitu tundi hiljem jõuaks autojuhid koju, järgides (uut) seadust. Kui üldse suudavad järgida uue pikivahe määramise reegli järgi.

Pikivahe hindamise muutmine meetripõhisest arvestuses ajalise peale on küsitava väärtusega. Ei ole vaid nii lihtne, nagu kommenteeritud: „Pikivahet sekundites on võimalik mõõta teeäärsete liikumatute objektideni abil. Seda liikuvast autost meetrites hinnata on oluliselt raskem“. Proovisin järgi, asulast väljas on isegi võimalik sekundeid kasutada. Ilmselt oleks vaja näpunäiteid, kuid ise sain sellise meetodi, et ootad, kuni eesolev auto jõuab mingi postini ning alustad langevarjuri kombel väljendiga „kakskümmend üks“. See annab enam-vähem sekundi pikkuse ning tagab, et see vajalik number kõlaks perioodi alguses, mitte lõpus. Loendades siit edasi, kuni oma auto jõuab sama postini, saabki leida vahemaa sekundites. Aga asulasõidul oli autopikkustes hindamine mugavam, sekunditega oli täiesti lootusetu pidevalt ümber arvutada. Kiirusel 50 km/h on kahesekundiline vahe 27,8 meetrit. Ehk oleks lihtsam jätta reegliks pool kiirusest meetrites. Antud juhul siis 7 sõiduauto pikkust, mis on üsna pikk vahemaa. Võrreldes reaalse liiklusega, tekibki küsimus, kuidas need autod edaspidi tänavatele ära mahuvad.

Seoses pikivahega täpsustame ka möödasõidu protseduuri. Oletame, et tahame sooritada möödasõitu kiirusega 85 km/h sõitvast sõiduautost. Vahemaa on algselt 3 sekundit, ehk 71 meetrit. Siis väljume vastandsuuna rajale, ning kui suudaksime hetkega võtta üles kiiruse 90 km/h, oleksime 54 sekundi pärast teise autoga kohakuti. Korrektselt peaksime sõitma veel teist sama palju, et naasta oma rajale sobiva pikivahega. Kokku oleme läbinud 2,7 km vastassuuna vööndis. Paneb mõtlema, kas see ikka on turvaline möödasõit.

Juhuslikult jäi silma veel üks reegel – „Asulavälisel teel tuleb sõita sõiduolusid arvestades võimalikult sõidutee parema ääre lähedal, ohustamata teisi liiklejaid, kui liikluskorraldusvahend ei näita teisiti.“ Kas see tähendab, et ratas on peaaegu äärejoone peal? Ehk on eesmärgiks tekitada „Poola kiirtee“, kus mõlema suuna autod hoiavad võimalikult paremale, isegi üle äärejoone ja keskmine osa on möödujate jaoks, suund vastavalt vajadusele. Igal juhul peaks jalakäija olema hämaral ajal topelt ettevaatlik.

Põhiküsimus on siiski selles, et milleks luua juba ettedevalveeritud reegleid, kui meil on neid niigi küllaga. Lõpuks on see maksumaksja raha raiskamine. Võtame näiteks 30 km/h piirangu. 2 nädalat on seoses killustikuga üleval kõige madalam kiirusepiirang ja siis järgmisel päeval on lubatud 90 km/h. Kas ei tundu, et vahepeal oleks võinud ka kiirusi veidi tõsta? Ehk peaks töötegijatel olema mingi norm (piiratud km/h x km x päevad), mille ületamisel peavad töövõtjad ise trahvi maksma. Sama käib ka teetööde tõttu piiratud kiiruse kohta. Märgid üleval, aga keegi tööd ei tee. Kedagi ei trahvita ka peale autojuhtide, kes mõistetamatut reeglit eiravad.

Teen omapoolsed ettepanekud:

- Rohelise tule süttides paneme korraga käigu sisse ja hakkame liikuma.

- Jätame pikivahe normaalse. Loeme ka põhjuseta pidurdanud juhi vastutavaks kokkupõrke eest. Praktikas on alati süüdi olnud tagantsõitja.

- Piisab pideva ümberreastumise keelamisest tiheda liikluse korral, unustame parempoolse möödasõidu keelu.

- Õpetame autojuhtidele, et sujuv liiklus ei tähenda aeglust. Ehk ei teeks paha ka meelde tuletada liiklussaadetes kohaltmineku ja käiguvahetuse võtteid.

- Täpsustame suunatule näitamist. Reeglina mäletatakse vaid kolme sekundi nõuet. Rohkem peab rõhutama õigeaegsust. Näiteks pöördeks valmistudes lülitame suuna sisse enne hoo mahavõtmist. Mitte vastupidi. Ja ristmikule foori ette seisma jäädes lülitame ka suuna kohe sisse, kui sama rada võimaldaks ka otse sõita. Taganttulija teab siis teise raja valida.

- Radade kokkuminekul siseneme uuele rajale kordamööda eri radadest, ei eelda, et ühel rajal on rohkem eesõigust. Rohkem on see probleemiks teetöödega, aga võime võtta näiteks ka pöörde Pärnu maanteelt Viljandi maanteele. Kõik ootavad vasakus reas, sest enne raudteed lõppeb parempoolne. Kuid reaalselt saaks mõlemaid radu kasutades suurem hulk autosid korraga üle.

- Parempööret tehes laseme ka vastutulevatel vasakpööret teha, kui pöörataval teel on 2 rada. Näide on Marja tänavalt Mustamäe teele parempööret tegevad autod. Enamus laseb vastasasuvast parklast vasakpööret tegevad autod rahulikult vasakule rajale, kuid iga kümnes nõuab sellele rajale oma eesõigust.

- Kui näeme eemalt kedagi peateele tulemas, vahetame teisele rajale, et lasta teelesoovijal kiiremini peale tulla.

- Kui kavatseme tee äärest liikuma hakata ja tagant läheneb paar autot, laseme need mööda, enne kui suunatule sisse lülitame. Igal juhul ärme lülita suunatuld sisse, kui kavatseme veel teisi mööda lasta. Vastasel juhul kaotab suunatuli oma usutavuse.

Ehk õnnestuks suunata rohkem energiat liikluse sujuvamaks muutmisele, selmet muuta kõik liiklejad liiklustroppideks?