Üle võimete elamise valus lõppvaatus

Riikide hiigelsuured laenukoormad tekkisid küll pikemaajalisest üle jõu elamisest, kuid avalike kulutuste suurendamine ajal, mil avalikud tulud kokku kuivasid, mängis kahtlemata tuntavat rolli. See, et ühel hetkel saabub piir, mil juurdelaenamine peab asenduma laenujäägi vähendamisega, ei tohtinuks olla kellelegi uudiseks.

Nii euroalas kui väljaspool on mitmeid suure võlakoormaga riike, kes peaksid turgude usaldamatust Kreeka ja Portugali vastu võtma äratuskellana – see on Teie viimane võimalus oma koduriigis asjad ise korda saada, koos IMFst ja EFSFst raha küsimisega loobute ka suuresti oma otsustusõigusest. Struktuursed reformid ja tulude kulude tasakaalu viimine tuleb teha nii ehk naa, parem siis juba ise kui teiste näpunäidete järgi ja märksa valusamalt. Eesmärk ei saa olla vaid defitsiidi viimine 3% piiresse – ka see on ju jätkuvalt puudujääk ehk üle kulutamine – üle 60% SKPst võlakoormaga riikide eesmärk peab olema laenujäägi märgatav vähendamine. Vastasel korral näeme küll vähenevaid defitsiite kuid jätkuvalt kasvavaid võlakoormaid ning see võib lüüa välja üha uutes võlakriisides.

Probleemi olemus ei peitu üksnes turgude usaldamatuses vaid ikka selles, et turgudele on antud põhjust osasid riike mitte usaldada – laenatud on rohkem kui tagasimaksevõimekust paistab ning iga defitsiidis aasta toob laenukoormat veel juurdegi. Kummaline on kuulda süüdistusi reitinguagentuuride suunas, justkui näitaksid nad olukorda liialdatult halvana. Sama hästi võiks reitinguagentuure süüdistada selles, et suures võlakoormas ei nähta tihti piisavat põhjust reitingu langetamiseks ning hätta on sattunud ka väga kõrge reitinguga riigid. Ehk teisisõnu – reitinguagentuuri süüdistamine on nagu peegli sarjamine iseenda ülekaalulisuses.

Võib lõputult vaielda, kas euroalas kokkulepitud mehhanismid on küllaldased, et turgusid rahustada ja võlakriisis riikidega kokku lepitud programmid piisavad, et nende rahandus taas jätkusuutlikuks muuta. Lihtne on kritiseerida, märksa raskem asjakohast alternatiivi pakkuda. EFSF ja ESM on eurotsooni riikidele küll kulukad ettevõtmised kuid väga suure tõenäosusega oleks alternatiivid veel kulukamad. Me ei soovi, et kõige suurema võlakoormaga riikide maksejõuetus kanduks nakkusena edasi nii teistele riikidele kui pankadele ning põhjustaks üleüldise usaldamatuse ja rahaturgude halvatuse.

Me ei ole ju unustanud, et ülemaailmse finantskriisi vallandas ühe keskmise Euroopa riigi suuruse bilansimahuga investeerimispanga kokkukukkumine. Siit ka põhjus, miks Euroopa liidrid ei naudi täiel rinnal sooja suve vaid otsivad ühiselt lahendusi, et suurima võlakoormaga riigid jalule aidata. Erinevalt matemaatikast ei vii majanduses samad tehted alati samade vastusteni ning vajadus leida seitsmeteistkümnele riigile – sealhulgas nii abi saajad kui andjad - sobilik lahend teeb tehted vägagi keerulisteks.

See, et võlakriisiga tegelevad eurotsooni liidrid, jätab mulje, justkui tegemist oleks eurotsooni kriisiga ning euro kui valuutaga oleks midagi fundamentaalselt lahti. Märksa täpsem oleks öelda, et tegu on riigirahanduste kriisiga osades riikides ning euroala ühise katsega neid riike aidata. Probleem ei ole niivõrd euros kuivõrd üle võimete elamises osades eurot kasutavates riikides. Ja – kui lõpuni aus olla – siis mitte ainult, riike, kelle võlakoorem on 100% lähedal või üle selle leiab ka väljastpoolt eurotsooni küllaga. Nagu ka eurotsoonist korras riigirahandusega riike.

Eelmise nädala the Economistist võis lugeda järjekordset artiklit sellest, kuidas Eesti on kriisi ajal vastuvoolu ujudes teinud väga õigeid otsuseid ning võib nüüd euroala kiireima majanduskasvuga ning kõige kiiremini kahaneva töötusega riigina lootusrikkalt tulevikku vaadata. „Tere tulemast uus Põhjamaa“ öeldi loo lõpus ja küllap tundis seda nähes uhkust iga artiklit lugenud eestlane. Aga sellest uhkusest jääks uue finantskriisi puhkedes paraku väheks ning ka meie peame tegema kõik selleks, et kogu Euroopa majandus põhineks kindlal vundamendil. Meie läheduses on Euroopa konservatiivseima eelarvepoliitikaga ning taas kiirele kasvule pööranud majandustega riigid, kuid on väga vähe tõenäoline, et suudame siin Euroopa Liidu põhjaosas olla pikalt edukad ka siis, kui meie kaugemad naabrid (ja kaubanduspartnerid) maksejõuetuse piiril ägavad.

Siit ka põhjus, miks kõikide Riigikogu fraktsioonide ja komisjonide esindajad on otsustanud konsensuslikult Eesti osalemise EFSFs ja ESMs. Konsensus ei tähenda samas arutelu puudumist, otse vastupidi – igale otsusele on eelnenud tunde arutelusid ning pea alati on rõhutatud, et mistahes laenude refinantseerimisest on tolku üksnes siis, kui tegeletakse laenukoorma üle pea kasvatanud otsustega. Ehk teisisõnu kaotatakse üle jõu käivad hüved ja soodustused, viiakse läbi struktuursed reformid, mis on esmapilgul ebapopulaarsed aga kaugelevaatavad ja riigimehelikud.