Raul Kotov: gaasivõrgu müük ei too konkurentsi

Gaasiturg Eestis on väike, sest riik on väike ja tarbijaid vähe ning pealegi konkureerib gaas kõigi teiste kütustega ning selle osakaal primaarenergia bilansis on vaid ca 10 %, mis jääb alla Euroopa keskmist.  Täna tuleb kogu gaas Venemaalt Gazpromilt ja Iteralt. Eestis tegutseb 30 gaasiettevõtjat, kes osutavad nii võrguteenust kui ka müüvad gaasi. Alates 1. jaanuarist 2006 on vastavalt EL 2. maagaasidirektiivi nõuetele AS Eesti Gaas müügi- ja võrgutegevus lahutatud eri ettevõtetesse. Gaasiturg on vastavalt Maagasiseadusele vaba – kõik tarbijad saavad valida müüjat, igaüks võib gaasi importida ja hakata gaasiettevõtjaks.

Miks lõhume töötavat süsteemi?Kõik justkui korras, kuid 2010. aasta suvel esines peaminister Ansip avaldusega, et vastavalt EL 3. maagaasidirektiivile tuleb Eesti gaasimajandusess läbi viia ka omandiline lahutamine ehk AS Eesti Gaas peaks müüma oma võrgud.Põhilised argumendid, miks oleks vaja omandit lahutada, on olnud järgmised:a) seda nõuab Maagaasidirektiiv ehk Euroopa Liit;b) juhul kui toru kuulub müüjale, on oht, et müüja diskrimineerib teisi gaasi pakkuvaid ettevõtjaid ning ka ei investeeri torusse piisavalt;c) gaasi hind Eestis on liiga kallis;d) gaas tuleb Venemaalt ning see on oht energiajulgeolekule.

Fakt on aga see, et Eestile (nagu ka Lätile ja Soomele) on EL poolt tehtud erand ning omandi lahutamist meilt ei nõuta nii kaua kui Eesti on energia saar (puudub ühendus teiste Euroopa Liidu riikidega) . Oluline on seegi, et erinevalt Eestis räägitust on omandi lahutamiseks direktiivis ette nähtud kolm varianti, millest siinmail plaanitakse kasutada kõige radikaalsemat ja kallimat. Erinevalt näiteks Saksamaast kus võeti kasutusele direktiivis lubatud sõltumatu ülekandeoperaatori (ITO) variant mida direktiiv käsitleb sellist lahendust täieliku oamandi lahutamisega võrdsena.

Ka torule juurdepääs on vaba juba aastast 2003 nii Eesti kui Euroopa regulatsiooni kohaselt ja isegi investeeritud on korralikult. Eesti Gaas sõlmis 1999. aastal riigiga lepingu, kus meile pandi kohustus arendada võrku selliselt, et suudaksime transportida ööpäevas 4 mln m³ gaasi. Tegelikult oleme tänaseks valmis ehitanud võrgu, mille võimsus on 11 mln m³ ööpäevas – seega teinud kokkulepitust oluliselt rohkemgi.

Eestis on Euroopa odavaim gaasVõrdlesime ka hetkel kehtivaid lõpphindu gaasitarbijatele. Näiteks kodutarbija, kes kasutab gaasi kütteks, maksab praegu kuupmeetri eest Eestis 0.44 eurot, Lätis 0.48 eurot, Leedus 0.53 eurot, Soomes 0.87 eurot ja Saksamaal 0.93 eurot. Vastupidiselt emotsionaalseile hüüatustele gaasihinna teemal on meil selgelt odavaim gaas lõpptarbijale.On üks kriitikute väide, mida vaidlustada ei saa – gaas tuleb meile tõesti ainult Venemaalt, see pole aga seotud torustike omandiga vaid eelkõige sellega, et turg Eestis on väike ja uute tegijate siiameelitamiseks väheatraktiivne. Sama kinnitab ka 2011. aasta mais Eleringi poolt konsultatsioonifirmalt Pöyry tellitud uuring „Gaasituru liberaliseerimine Eestis“ mis eelmisel nädalal avalikustati. Pöyry töös on juttu ka omandi lahutamisest gaasisektoris, kuid sellele soovitatakse läheneda tasakaalukalt, alustades sõltumatust ülekandesüsteemi operaatorist (ITO-st) ja edasi liikuda koos turu arenguga. Sealhulgas soovitatakse näiteks minna põlevkivi baasil elektritootmiselt üle kombineeritud tsükliga gaasiturbiinidele.ITO-mudel kasulik kõigileMeie hinnangul on selline lähenemisviis mõistlik, sest ITO-mudelit kasutades saab riik otseselt osaleda ülekandevõrgu arengu suunamisel. Ettevõtte äriplaan ning investeerimisplaanid oleksid Konkurentsiameti kontrolli all ning Eesti Gaasi kui omaniku mõju oleks minimaalne. Sel viisil osalemine annaks riigile koos teiste aktsionäridega ka parema pildi, millised on turu vajadused, võimalused ning kitsaskohad. Lisaks jääb ka ITO variandi valimisel võimalikuks torustike müük.Täna valminud Maagaasiseaduse muutmise seaduseeelnõus aga planeeritakse, et Eesti Gaas peab torustikud müüma hiljemalt aastaks 2015, mis kõiki  protseduurinõudeid arvestades tähendab, et ostja tuleb leida hiljemalt jaanuariks 2014. Tõenäoliselt eelistab riik, et torustike ostja oleks pärit Euroopa Liidust, millega aga kaasneb probleem sest tururegulatsioon mida Eestis kasutatakse ei järgi eruroopa parimaid praktikaid ja vajab seega muutmist. Sarnane probleem ei ole ainult gaasiettevõtluses, vaid ka teiste taristute omanikel. Seepärast ongi vaja ITO-mudeliga kaasnevat lisaaega, et leida lahendused ja üksmeel taristute omanike, riigi ja konkurentsiameti vahel. Vastasel korral on oht sattuda õiguslikesse vaidlustesse nii nagu Leedus täna.

Kuidas hoolida tarbijast?Paradoks on selles, et kui Euroopa Liidu algne plaan omandi lahutamise direktiivi tehes oli tuua kasu tarbijatele, siis praktika on näidanud hoopis vastupidist. Põhilises, mis tarbijat huvitab – see on hind – toimub liikumine soovitule vastassuunas ehk hinnad muutusega hoopis tõusevad. Juhul, kui Eesti soovib hinnatõusu minimiseerida, on olulisimaks teguriks gaasi kasutamise suurendamine. See aga ei saa toimuda sama järsult kui otsus Eesti Gaas ära lõhkuda. Pöyry töös on olulisemad gaasituru suurendamise võimalused ka toodud. Eesti Gaasi hinnangul oleks lisaks vaja veel toetada väikeste kombielektrijaamade rajamist korteriühistute ja ettevõtete poolt, muutes nii kaugküttepiirkondade regulatsiooni kui lihtsustades väikejaamade ühendamist elektrivõrguga. Kindlasti on oluline muuta energeetika arengukava aastani 2020, moel kus gaasi osatähtsus kasvab ja piirangud gaasile kaotatakse. Tegelikult on ju kõik see oluline kirjas ka Pöyry uuringus ja jääb üle ainult loota et Pöyry ettepanekutega arvestatakse komplekselt ning võetakse kuulda ka tänase kompetentsikeskuse Eesti Gaasi ettepanekuid nii gaasituru arendamise kui 3-nda Maagaasidirektiivi juurutamise osas.