Hugo Osula: Eestis on Euroopa parim bussiliiklus

Eesti on ainuke riik Euroopas, kus üleriigiline (mitte kohalik) bussiliiklus toimib ilma riigi toeta, ainult piletitulu baasil. Seejuures on  bussipiletid sama või isegi parema teenindustaseme juures Lääne-Euroopaga võrreldes odavad, bussivedajad teevad erinevatele elanikkonna gruppidele suuri soodustusi  või teenindavad lausa tasuta. Peab tõdema, et viimased kümnendid on Eesti ühistranspordi olulisima osa – bussiliikluse – eestvedajaks olnud ettevõtlikud ja vastutustundlikud ettevõtjad. Loodame, et see jääb pikaks ajaks nii.

Avalikkuse ees fantoomteemad. Viimasel ajal on meedias palju kõlapinda leidnud poliitikute pakutavad atraktiivsed megaprojektid, nagu Saaremaa sild, Rail Baltica kiirrong, Tallinna ühendterminal, Helsingi tunnel ning Tallinna–Tartu 2 + 2 kiirtee. See on loomulik, sest selliseid projekte on väga lihtne kommunikeerida, aga järjest enam tundub mulle, et fookus sisulistelt probleemidelt on hajunud.

Bussi- ja autoettevõtjaid ühendav Autoettevõtete Liit korraldas hiljuti oma liikmete, omavalitsuste esindajate ja avaliku elu tegelaste seas ühistranspordi SWOT-analüüsi. Tulemused prognoosisid ühistranspordi usaldusväärsuse olulist kahanemist reisija silmis, bussijuhtide madalaid palku ja massilist lahkumist tööle naaberriikidesse, liinivõrgu killustatust ja kahanevat efektiivsust. Tõsise probleemina nähti muidugi ka pikaajalise riigipoolse visiooni puudumist, mis teeb ettevõtjad teenuse pakkujatena ettevaatlikuks, investeeringud lühiajaliseks ja teenuse omahinna kõrgeks.

Nendele probleemidele peaksid lahendused olemas olema juba täna. Kas aga oleme valmis visioneerima ühise transpordi tulevikku, mis tõeliselt arvestab meie inimeste pikaajalisi liikumisharjumusi, mõttelaadi ja mentaliteeti, võttes seejuures arvesse järjest keerulisemaks muutuvat majanduskeskkonda, paratamatut rahvastiku vananemist ning möödunud kümnendi majanduse kasvutempo olulist langust.

Ühistransport kui võrgustik. Ühistransporti tuleb hakata nägema kui dünaamilist tiheda katvusega üle-eestilist võrgustikku. Ainult see koos sagedase, täpse ja hinna poolest sobiva transpordi korraldusega tagab seadusega ette nähtud õiguse vabaks liikumiseks. Võrgustiku planeerimine ja ehitamine on aastakümnete pikkune, kompetentsi ja kogemust nõudev töö. Investeeringute koondumine ühes võrgustiku kitsas osas, näiteks rongiliikluses, mis teatud olukordades tundub igati atraktiivne, võib tasakaalust välja viia kogu kompleksi.

Haapsalu rongist unistajatele juhin tähelepanu, et Haapsalu–Tallinna bussiliinidel võetakse piisava sageduse tagamiseks kasutusele järjest rohkem väikebusse, sest suurte busside jaoks reisijaid lihtsalt ei jätku. Kui visuaalselt ette kujutada näiteks pilti, et Pärnusse suunduvad maantee (bussiliiklus), raudtee ja kiire raudtee, siis teeb selline ühise raha kasutamise tõhusus lihtsalt nõutuks. Samas oleme kindlalt sellel seisukohal, et raudteel on reisijateveos oma kindel ja auväärne koht, kuid seda n-ö üle tootes muudame selle jätkusuutmatuks. Sellest oleks kahju.

Seal, kus võrgustik enam ei toimi, tuleb asuda uute logistiliste lahenduste katsetamisele, seda eriti Eesti hõreasustusega maapiirkondades. Selleks võiksid sobida mobiilsed tellimisliinid, online’is taksobussid, operatiivsed  tellimiskeskused jne. Sellise teenuse tarvis sobiliku mini- või midibussi arendamine ja tootmine võiks olla meie autoinseneridele tõeline väljakutse. Me ei pea leppima tõdemusega, et maal elades piisab, kui riik tagab elektrivarustuse, digi-TV ja mobiilside. Ka liikumisvõimalus peab olema tagatud, arvestades samas optimaalseimat kulubaasi.

Tulevikule võiks mõelda laiemalt. On selge, et alternatiivsete jõuallikate arendamine mõjutab ka ühistransporti. Kahju, et elektriautode soetamise kõrval ei vaadeldud alternatiivina elektribusside võimalikku ostu. Regulaarselt toimivat liiklust on lihtsam prognoosida, kui individuaalse elektriauto oma ja saadav kogemus omaks laiemat kandepinda.

Kuigi diiselmootorid on arendatud uskumatult efektiivseks ja keskkonnasõbralikuks, ei vaidlusta keegi, et järgneval aastakümnel vajame diiselbussile tõelist alternatiivi. Vastupidiselt mõni aeg tagasi levinud trendile ei usu ma biokütusel baseeruvaid arendusi. Läga ja prügi on lihtsam ahju ajada või põllule viia, kui sellest kõrgtehnoloogilist autokütust toota. Reaalsed valikud tuleb teha liikumisenergiat salvetava hübriid­bussi ja akutehnoloogial baseeruva elektribussi vahel.

Kaasaegse ühise transpordiga peab kaasnema  kaunis ja kompleksne taristu, mis algab ajakohase infoga varustatud ootekojast kuskil külateel kuni logistiliselt sobivalt paiknevate kaasaegsete bussi- ja raudteejaamadeni. Mäos asub keset põlde Eesti kauneim ja kallim bussijaam, kahjuks reisiteenuse osutamisel ta olulist rolli ei etenda.

Mujal on aga ühise reisimise infrastruktuuriks sobivad kinnistud ammu muudel eesmärkidel maha müüdud. On kahetsusväärne, et riik investeerib märkimisväärseid summasid Euroopa Liidu vahenditest raudtee taristusse, aga siiani puuduvad normaalsed bussijaamad Pärnus, Kohtla- Järvel, Narvas, Valgas, Sillamäel. Rääkimata bussipaviljonidest maakohtades või sellise taristu loomisest, mis pakuks ka bussijuhtidele inimväärseid olmetingimusi.

Kuidas muuta pikaajalised veoteenuse hanked reisijateveol selliseks, et hanke odavalt võitmisele ja hilisemale kulude optimeerimisele keskenduv teenusepakkuja pühenduks pikaajaliselt reisija rahulolule, müügitulu kasvule ning ühiskondliku väärtuse loomisele?

Me peame siin ka arvestama, et aastaid on võidupakkumistel bussijuhtide palgakulu osakaal võrreldes muude kuludega  olnud häbiväärselt väike. Siit ka nii mõnedki kurjad ja ebaviisakad roolikeerajad, kelle motiveerimine teenusepakkujaks on võimatu.

Rohkem julgust. Meie riik oma väiksuses on arusaadav ja protsessid lihtsasti juhitavad. Me ei pea kartma katsetada  ning eksperimenteerida, ainult suuri lollusi tuleb vältida. Kui on teadmised sellest, mida juhitakse, võib seda teha nii siseministeeriumi alluvuses kui ka maanteeameti koosseisus. Oluline pole mitte vorm, vaid sisu.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kaasaegne ühine transport baseerub mõistlikul, üheselt mõistetaval regulatsioonil ja targal planeerimisel, sünergias suure hulga ettevõtjate initsiatiivi ning nutikusega. Kui see toetub teadmistele ja ühiselt aktsepteeritud väärtushinnangutele, siis on Eestis ilma sõiduautota reisimisega ka tulevikus kõik hästi.