Igasugused arutelud on Eestis enamasti lamedalt vastanduvad. Iseenesest ei oleks selles midagi halba, kui sellises kahevõitluses ei jääks seetõttu alternatiivid kaalumata. Nii ka gaasituru teemal, kus on kavas turgu n-ö liberaliseerida ja selleks gaasivõrk monopolilt võõrandada.
Pealtnäha on eesmärk justkui selge – et konkurentsi tihendada, tuleb gaasiturgu liberaliseerida. Selleks, et gaasiturule siseneks rohkem osapooli, näiteks veeldatud gaasitarnijad, oleks tarvis aga võrk eraldada. Vastuargument on, et ainuüksi võrgu eraldamise pärast uued tulijad nii väikesel turule tormi ei jookse ning võrgu eraldamine ja turu liberaliseerimine muudab hinna peaaegu kindlasti kallimaks. Mõlemal on omad tugevad argumendid.
Aga kui pöörata kogu taustsüsteem pea peale ning gaasituru arendamise asemel küsida, kas võib-olla tuleks võtta hoopis vastu otsus pikemas plaanis gaasiturgu taandarendada? Selle poolt räägib vähemalt kaks asjaolu. Esiteks, ainuüksi arvestades Saksamaa otsust tuumaenergiast loobuda, kasvab tema gaasitarbimine ja sellega gaasinõudlus laiemalt väga suurel määral, mis pikemas plaanis tõstab vältimatult ka gaasi hinda. Ka Eestis.
Teiseks, gaasiturgu arendades kasvab potentsiaalselt ka sõltuvus gaasist, mille asemel tasuks pigem kaaluda alternatiive. Näiteks Euroopas põlu alla sattunud tuumaenergia nõudlus väheneb ja seega hind langeb. Eesti väiksuse eeliseks on olla paindlik, sest meie otsused ei mõjuta suurt pilti. Miks mitte ujuda vastuvoolu?
Autor: Harry Tuul, Harry Tuul
Seotud lood
Torustike kuulmine Eesti Gaasile ei ole julgeoleku küsimus, teatas gaasifirma.
Riigi loodud IT-majad pakuvad erasektori IT-ettevõtetele järjest rohkem konkurentsi. Võisteldakse tööjõuturul, IT-firmadel on oht muutuda tööjõurendi pakkujateks, selgitavad saatekülalised Äripäeva raadios.