Las gaasitorude pensionifond näitab, mida oskab

Valitsus kiitis 5. jaanuaril heaks maagaasiseaduse muutmise eelnõu. Lugedes eelnõu seletuskirja  ja vaadates kõiki neid väljaütlemisi, millega on püütud põhjendada seaduse muutmise vajadust, peame tõdema, et need on suuremal või väiksemal määral valed ja otsitud põhjused. Ehk nagu kommenteeris Äripäev 6. jaanuaril: „Tugevama õigus pannakse maksma“.

Suurimaid valesüüdistusi on, et torustike kuulumine Eesti Gaasile takistab turu arengut ja keegi teine ei taha Eestisse investeerida ja liigseid riske võtta. Turg Eestis on vaba ja kõik, kes soovivad, võivad gaasiäriga tegeleda. Eesti Gaasilt ja meie tütarettevõttelt, tänaselt süsteemihaldurilt AS EG Võrguteenus on uurinud LNG terminalide ülekandevõrguga liitmise võimalusi nii Balti Gaas, Vopak, LNG Estonia kui ka Elering. Kõik need ettevõtted on saanud vastuse, et ühendamine on võimalik. Ükski neist pole läbirääkimistel öelnud, et torustike kuulumine Eesti Gaasile oleks probleem.

Valitsuse pressikonverentsil väitis majandusminister Juhan Parts, et gaasituru puhul on tegemist muna-kana-küsimusega. On hämmastav et, et Eesti riigile kuuluv ettevõte Elering tellib gaasituru liberaliseerimise uurimiseks töö Pöyrylt, mis vastab sellele „muna-kana“ küsimusele, ja siis majandusministeerium ignoreerib töö järeldusi.

Pöyry töö toob selgelt välja, et probleem ei ole torude kuulumine Eesti Gaasile. Probleem on Eesti turu väiksus, liiga madal gaasi hind tarbijatele ning suured investeeringud uute ühenduste rajamisse. Pöyry töös soovitatakse alustada peamisest, mis uusi tulijaid kohale võiks meelitada, turu suurendamisest ehk siis põlevkivienergeetika vähendamisest. Täna ei ole teada, kuidas valitsus kavatseb gaasitarbimist suurendada, küll on aga selge, et  ühte korralikku töötavat ettevõtet tahab endale saada Elering.

Pöyry töö on täna vist ainuke tõsisem analüüs gaasituru kohta Eestis, vähemalt ei ole meie näinud neid majandusministri väitel eksisteerivaid autokoormaid analüüse, mis õigustaksid täielikku omandilist lahutamist Eestis. Einari Kiseli väide, et eelnõu esitamise aluseks on teiste riikide kogemused tõendab, et tegelikult analüüsid Eesti olukorra kohta puuduvad. Samas jätab ta sobivalt märkimata, milliste riikide kogemustele on tuginetud.

On kõlanud ka süüdistused, et Eesti Gaasi müügipoliitika on olnud rumal ja investeeringud  valed. Eesti Gaasi tegevuse üle teostab järelevalvet konkurentsiamet, kes ei ole teinud ühtegi ettekirjutust või märkust selle kohta, et Eesti Gaas peaks investeerima uutesse riikidevahelistesse ühendustesse või ehitama LNG terminali.

Einari Kisel väidab, et Eesti Gaas pidurdab arengut kunstlikult, venitades näiteks planeeringutega, ning et seda tegevust on juriidiliselt peaaegu võimatu tõestada. Eestis peaks ju kehtima süütuse presumptsioon, kuni pole juriidiliselt tõestatud, et me kuritarvitame oma positsiooni, siis ei tohiks me ju ka süüdi olla. Meie investeeringud on lähtunud majanduslikest kaalutlustest, mitte poliitilistest eesmärkidest.

Kindlasti võib ehitada torustiku Norrasse selleks, et mitte osta gaasi Venemaalt, kuid kas see on rahaliselt mõistlik? Tarbijatel on reeglina kauba suhtes kaks soovi – esiteks, et see oleks olemas, ja teiseks, et hind oleks soodne. On raske aru saada, mis peitub süüdistuse „rumal müügipoliitika“ taga, kui Eesti tarbijad on saanud Euroopa odavaimat gaasi ja see gaas on ka kogu aeg olemas olnud.

Meil tõesti ei ole soovi gaasitorusid müüa, aga mitte selle tagamõtte pärast, millele vihjab Einari Kisel, vaid sellepärast, et meile meeldib see, mida me teeme, ja me oskame seda. Aga kui uus seadus vastu võetakse, eks siis mõni pensionifond või investeerimispank, kes gaasitorud ostab, näidaku, et oskab ajada gaasiäri paremini kui ettevõte, kelle juured ulatuvad aastasse 1865.