Kommentaar: Barroso lõhkas F-pommi

Tähendusega sisustamata „F-sõna“ õhkupaiskamine osundab sellele, et tegemist on püüdega debati ärgitamiseks (2014. tulevad Euroopa parlamendi valimised). Ent üritus läks korda, kõigile ju kangastus midagi. Kellele Nõukogude Liit, kellele Euroopa Ühendriigid, kellele kantoniseerumine, kellele midagi neljandat.

Valveskeptikud tõmbasid sahtlist valvejutupunktid, laadisid sõnarelvad, raputasid pannile ussirohtu ja lasid kohe torud tühjaks. Poliitilise spektri äärealadelt kostus agorafoobne „Rahvusriikide Frankenstein“. Ent ehk üritas president Barroso siiski F-pommi n-ö kahjutuks teha, nimetades õige nimega seda, mis küll - politoloogidele ebapuhtal kujul - juba ongi olemas. Mitmetes riikideski õpetatakse riigi ja Euroopa õigust juba ühes õppetoolis ühe moodulina. Euroopa Liit on rahvusvahelise õiguse subjekt (juriidiline isik), mis oma keerulisevõitu demokraatliku legitiimsust saab korraga riikidelt (Nõukogu) ja kodanikelt (Euroopa Parlament).

Mida see siis tähendab? Rääkides samas ka Pangaliidust, jooniski president Barroso alla, et vastutuse kasvades saaks ennekõike just Euroopa institutsioonide vahetu demokraatlik legitiimsust paraneda. Euroopa tasandi rahalised kohustused tõstatavad küsimuse rahalistest kohustustest ja poliitilisest esindamisest. „No taxation without representation“, ütleksid ameeriklased. Ka Euroopa arvamusruumi vajadusele osundamine ei tähenda iga päev Brüsselis franglais´is kirjutatud ühe ajalehe ilmumist, mida iga kodanik iga päev lugema peab enne seda kui ta Brüsselist antud töökohalt Brüsselist määratud ajal (kärbitud) pensionile jääb.

See tõik osutab ikkagi vajadusele, et rahvusliku poliitilise debati kõrval peaks olema ruumi ka aruteluks Euroopa kui terviku ja selle ühishuvide üle. Barrosole järglase valimine Euroopa Parlamendi valimistega otseselt seostades on üks viis debati õhutamiseks ja vastavate seoste tugevdamiseks. Juriidilist jõudu sellel hetkel ei oleks, kuid poliitiliselt on see võimalik. Võimalusi on teisigi, nagu näiteks algatusõiguse jagamine parlamendiga. Seni on Euroopa Parlamendi valimised ennekõike käinud kohalikel teemadel ega ole seetõttu päriselt lootusi täitnud.

 Eestile oleks kahtlemata keeruline hääleõiguse korrigeerimine ehk teisisõnu see, mis Saksa riigikohtule nii olulise tähendusega on europarlamendi demokraatlikkuse mõõtmisel. Teiselt poolt panid aga vähesed tähele, et samal päeval võttis Euroopa Komisjon rahvusparlamentide „kollase kaardi“ tõttu vastu otsuse võtta tagasi ettepanek streigiõiguse reguleerimiseks piiriülestes suhetes (nn Monti II). Ka see on märgilise tähendusega samm, viimase aluslepingu muudatusega rahvusparlamentidele antud vahetu sõnaõiguse otsene tagajärg.

On räägitud lahustumisest, justkui rahvused on vesivärv. Tõele au andes on Euroopa täis rahvaid ja riike ja kultuure, kes pole kunagi sellisel määral iseolemist või autonoomiat saanud nautida. Selline rahulik ja kirev kooselu on Euroopas pretsedenditu, ongi Euroopa tugevus. Debatil on mõtet siis kui meil tekib arusaam probleemidest ja lahendusteedest ning selle tulemus aitab meil ka Eestina paremini kesta - vabamalt, õnnelikumalt, jõukamalt, iseendana. Just nii nagu põhiseaduse preambulas kirjas. Küsimus pädevustest ja vastutusest Euroopas ei ole nullsummamäng, mille puhul üks annab ja teine saab. See on ennekõike valmisolek tänase päeva põletavamaid probleeme ühiselt lahendada. Euroopa

Liidu kodakondsus omab sisu vaid riikkondsuse kaudu ning kadunud ei ole mitte piirid aga kontrollid piiridelt. Tõsi, kaalukaid mängureeglite muutusi tuleb rahvaga läbi rääkida, nagu hiljuti osundas ka Riigikohus. Idee anonüümse Brüsseli pidevast diktaadist ja asfaldist kui ainumast kasulikust asjast „Brüsselist“, ei ole mitte ainult omavahel vastuolus aga ka primitiivne. Eesti tahab jätkuvalt olla laua ääres, mitte menüüs ning seetõttu räägime ikka asjast, mõtleme kaasa. Miks on seda arutelu hea pidada just nüüd? Aga sellepärast, et kriisi ajal mõtleme ja pingutame rohkem.

Artikkel peegeldab autori isiklikke vaateid.