Kui Otto von Bismarck maailma esimese pensionisüsteemi lõi, oli see kaval viis motiveerida töölisklassi tööle selliselt, et nood töötaksid ennastohverdavalt aastaid igaval vähemakstud tehaseliinil. Kuigi nii palju on muutunud, lasevad inimesed siiani end manipuleerida süsteemil, mis loodi nende ärakasutamiseks, kirjutab ettevõtja Erik Ehasoo.
Enesehävituslik käitumine jätkub, sest see on kogu keskkonna poolt (pere, sõbrad, töö, ühiskond) meile nii sisse programmeeritud, et isegi, kui me ei usu pensionisse, on meie mõttemaailm väga tugevalt sellest mõjutatud – inimesed juba alateadlikult planeerivad oma elu ilma puhkuseta (n-ö pisipensioniteta).
Leian, et riiklikul pensionil tuleks kaotada vanusepiir ning see raha tuleks paigutada sotsiaalsüsteemi tugevdamisse, kus iga füüsilisel või vaimsel põhjusel töövõimetuse kaotav inimene saab väärikalt oma elu edasi elada, mitte ei pea häbiga mõnda meie Skandinaavia naaberriiki pagema, nagu see on kohati kombeks saanud.
Mina investeeriks oma pisikese pensioni pigem kindlustundesse, et kui minuga peaks midagi juhtuma, toetab minu riik mind täielikult, mitte ei looda ma Bingole, et minuga ei juhtu midagi ning saan ühel suvalisel hetkel väikse palgalisa. Tõelise heaoluühiskonna sotsiaalsüsteem peaks hoolt kandma oma nõrgemate, mitte kõigi tugevamate eest.
Miks riiklik pension on ebaeetiline, loe neljapäevasest Äripäevast.
Arvamusartikkel ilmub EMT, Tallinna Kaubamaja, Sampo Panga ja Äripäeva arvamuskonkursi “Edukas Eesti” raames.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
Arutelu pensionisüsteemi ümber varjutab vassimise loor. Selmet tunnistada, et praegusel pensionisüsteemil ei ole tulevikku, see ausalt välja öelda ja siis kaotada, käib keerutamine ning vigase süsteemi lootusetu lappimine. Vassimine tekitab omakorda nõiaringi - poliitikud loovad ise ootuse pensionisüsteemi igikestvusest ning asuvad seda siis valijate häälte nimel täide viima.
Muuseumikvaliteediga kunsti on võimalik osta vähem kui poole iPhone’i eest, leiab investor Riivo Anton. “Ma paneks piiri 500 euro peale– sealt on kindlasti võimalik leida häid teoseid, mille järeltulijad saavad pandimajja viia.”