Ajakirjanike esmakohtumine Hiina autoga: hais võttis silmad märjaks

Praegu valmistavad Hiina autod nii Euroopale kui USAle kõvasti muret, ent esimesed eestlastelegi näidatud tulemused mõjusid amüsantselt.

Aasta oli 2006, kui Eestisse toodi uhiuus Hiina maastur, nimeks Landwind, mida püüti siis siinmail müüa. Vanal Opel Fronteral rajanenud ja vastavalt välja näinud sõiduk võis eemalt vaadates veenva mulje jätta. Lähemale astudes paljastus aga silmanähtavalt viltu istuv esipamper, terasemalt inspekteerides ka „tehaserooste“ tagaluugil. Ning kui ukse avasid, siis…

„Vastu tuli niisugune keemia lõhn, et pärast nädalavahetust sellega oli peavalu pikaks ajaks garanteeritud,“ meenutas ajakirja Tehnikamaailm peatoimetaja Tõnu Ojala raadiosaates „Autojutud“.

Veel üks Eesti autoajakirjanik, kes sellesama Landwindiga (fotol) esimese Hiina auto kogemuse sai, oli toonane Autolehe peatoimetaja Kristjan Sooper. Silmad märjaks võtnud haisu mäletab temagi, lisaks ka vaid paari pidurduskatsega üle kuumenenud pidureid jmt.

„Iga meeter sellega oli seiklus. Aga et keegi oleks sellise ostnud… Kes ometi ja mispärast?“ rääkis Sooper saates.

Ojala mäletamist mööda toda autot registrisse ei kantudki, sõitis proovinumbritega ringi. „Minu meelest seisis see seal Kadaka tee nurga peal asunud poe parklas veel tükk aega, kuniks see lõplikult läbi roostetas.“

Hiina imega õnne proovinud Premium Motors, mis muidu Hummeritega äritses, läks masu ajal pankrotti.

Praeguseks on Hiina autotööstus teinud meeletu arengu, nagu tõdesid saatekülalisedki. Selle riigi elektriautosid ostetakse nii Euroopas kui USAs lausa sedavõrd palju, et mõlemal pool on astutud Hiina autode üleujutuse vältimiseks samme. Lisaks seonduvad nendega julgeolekuohud ja eetikaküsimused.

Ent kuidas Hiina nn elektripöördega autonduses läbimurde saavutas? Kas uued Hiina autod küündivad ikka Euroopas toodetute tasemeni? Ning mida tõotab tuua tulevik? Selle kõige üle „Autojuttudes“ arutletaksegi. Lisaks räägitakse Eesti aasta auto valimise tänavustest finalistidest. Saadet juhib Karl-Eduard Salumäe.

Foto autor Maris Ojasuu