Tselluloositehas jäi paberile

„Meie jaoks tekkis küsimus, et kuhu edasi,“ vahendab kunagine Sylvesteri finantsjuht Kuno Liblik kontserni juhtkonna ühte tollast aruteluteemat. „Metsatööstuses tekivad mitmesugused jäätmed, sealhulgas tselluloositööstuse jaoks olulised okaspuujäätmed, mida me müüsime välja. Meil tekkis loogiline mõte, et võiksime ise hakata väärtustama neid jäätmeid. Üheks võimaluseks oli ehitada oma tselluloositehas ja teiseks võimaluseks oma plaaditehas.“

Et mitte uisapäisa otsustada, tellis Sylvester sajandivahetuse paiku ühelt Soome tunnustatud konsultatsioonifirmalt mahuka uurimistöö. Soome spetsialistid andsid põhjaliku ülevaate, milline on tselluloosi- ja puitlaastplaadi tööstuse senine areng maailmas ja mis suunas see läheb, kui palju tselluloosi- ja puitlaastplaadi tehaseid turule veel mahuks ning mis tüüpi tselluloosi ja mis tüüpi puitlaastplaati tasuks Eestis üldse toota.

„Päris lambist ei teinud me kunagi midagi, meie tegevus oli alati läbimõeldud ja sihikindel,“ põhjendab Liblik, miks juhtkond otsustas Soome firmalt tellida turu-uuringu, mis maksis 1,4 miljonit krooni. „Ma ei tea, et mõni teine Eesti firma oleks tollel ajal investeerinud niisuguseid summasid turu-uuringuks.“

Metsavarumisfirma ASi Pärnu Mets juhataja Ants Kaljundi mäletamist mööda plaanis Sylvester oma tselluloositehase ehitada Eesti-Läti piiri lähedale Häädemeeste kanti. „Tselluloositootmine pidi kusagile piiri äärde jääma, et saaks tooret ka mujalt tuua. Ja kindlasti oli oluline sadama lähedus,“ toonitab ta. Pärnu Metsa endine juhataja Kaljund jätkas pärast Sylvesteri ostu-müügitehingut samas ametis ning paar aastat hiljem ostis firma Stora Ensolt tagasi.

Kosilane koputab uksele

Sylvester ei jõudnud tselluloostehase mõtet korralikult läbigi seedida, kui ühtäkki oli kontserni ukse taga Stora Enso Timber sooviga osta Sylvester ära. Firmade omavaheline suhtlemine ja koostöö oli juba aastaid olnud tihe – Sylvester müüs Stora Ensole päris palju puitu ja Stora Enso Timber OY oli aktsionär ASis Imavere Saeveski. Kas info selle kohta, et Stora Enso ostab Sylvesteri ära, tuli tütarettevõtete juhtidele ootamatult? Vastuseid on seinast seina.

„Ei tulnud väga ootamatult, eks sellest ikka räägiti juba enne,“ lausub OÜ Karo Mets juhataja Runo Ruubel. „Iseasi, kes kui tõsiselt neid jutte võttis ja kes mida sellelt tehingult ootas. Oli ka neid, kes lootsid, et äkki ei lähe õnneks.“

ASi Aravete Saeveski tollane tootmisdirektor ja hilisem juhataja Marek Padari ütleb, et grupi sees müügiuudis väga suur üllatus ei olnud, sest seda valmistati pikalt ette. „Müük ei tulnud ootamatult, aga eks see ikka eneseuhkuse pihta käis meil kõigil natuke,“ räägib ta. „Juhtkond eesotsas Mati Polliga rääkis müügiga seonduvast suhteliselt ausalt. Kui ta meile sõnad peale luges, et ärme seda müügijuttu laiali aja, siis nägite ise, mis juhtus – siseringis kõik teadsid seda, aga ülejäänud Eesti ei teadnud kuni avalikustamiseni midagi.“

Tehing tehti kiiresti

Sylvester ja Stora Enso Timber avalikustasid 15. augustil 2002 kavatsuste protokolli, mille kohaselt omandab Stora Enso 66 protsenti Sylvesteri saetööstustest ja kõik Sylvesteri puiduhankefirmad. Ostu-müügileping kirjutati alla neli kuud hiljem, 19. detsembril.

Kunagise, Miiduranna sadamas laadimistöid teostanud Puidutehingute ASi juhataja Leopold Garder kinnitab, et talle tuli müügisõnum ootamatult. „Ma arvan aga, et kui ahvatlev ettepanek tehakse, siis tulebki kiiresti tegutseda,“ sõnab ta. „Tagantjärgi tark olles võib öelda, et tegelikult oli see väga õigeaegne müük.“

Ka Pärnu Metsa juhataja Ants Kaljundi hinnangul käis müügiprotsess väga kähku. „Sest Stora Enso tegi väga hea pakkumise,“ põhjendab ta. Täpsustavale küsimusele, kas tegu võis olla nö. pakkumisega, millest oli raske keelduda, vastab Kaljund jaatavalt.

Samas paar Sylvesteri endist aktsionäri vihjavad sellele, et ostu-müügiprotsessis oli dikteerivaks pooleks kindlasti Stora Enso, sest turuvõim oli nende käes. Ilmselgelt ei soovinud Sylvester näiteks taas sattuda olukorda, mida kogeti mitmeid aastaid varem, kui maailma tselluloosituru kukkumise tõttu katkestasid Skandinaavia tselluloositehased päevapealt toorme ehk okaspuiduhakke vastuvõtmise. Tegu on aga suhteliselt kiiresti rikneva toormega, mis peab värskena tselluloostehasesse jõudma. Ja tegu on väga kasumliku kaubaga. Majandusloogika saetööstuses kõlas tollal umbes nii: kui sa saematerjali müüd, oled nullis, ja kui sa tselluloosihaket müüd, oled plussis. Sylvester müüs hakkest umbes 60 protsenti Stora Ensole.

Ost kui taktikaline samm

Enamik Sylvesteri endistest aktsionäridest on veendunud, et Stora Enso soovis eelkõige omandada Sylvesteri heal järjel oleva puidutööstuse ja tehinguga ühtlasi puksida tülikas konkurent turult välja.

„Taheti Imavere ja teisi saeveskeid, metsafirmasid nad tegelikult ei tahtnudki,“ räägib kunagise ASi Karo Mets direktor Meelis Lippe, praegu on ta ASi KaroTrans juht. „See oli Mati Polli poolt läbi surutud. Ta ütles, et vaid siis toimub tehing, kui metsafirmad kaasatakse.“

„Stora Ensol oli Eestis olemas oma varumissüsteem ja nad nägid ilmselt väga hästi, et Sylvesteri toorme hankimise pool arenes kordades kiiremini kui Stora enda loodud varumisstruktuur,“ näeb kunagise ASi Virupuu juhataja Kalmer Visnapuu ostu põhjusena võimaliku konkurendi elimineerimist. „Ja Sylvester konkureeris Stora Ensoga kõvasti Tallinna, Pärnu ning Kunda sadamas.“

Sylvesteri endise finantsdirektori Kuno Libliku arvates ei tahtnud Stora Enso mitte niivõrd tööstust, vaid eelkõige haarata turuosa. „Baltikumis kokku oli metsafondi kaheksa miljonit tihumeetrit, pluss Vene kontaktid ja muud olulised tegurid,“ loetleb ta.

Küsimusele, mis oleks Sylvesterist saanud siis, kui aktsionärid poleks soostunud kontserni maha müüma, vastab Liblik üheselt: Sylvesterist oleks saanud börsiettevõte.

„Börsile minek oli täiesti jalge all olev tee ja me juba läksime mööda seda teed täiesti rahulikult,“ lausub ta. „Mis puudutab tselluloositehast, siis ma ei oska täna öelda, kas selle rajamine ja hiiglama suure finantskohustuse võtmine oleks end õigustanud. Tselluloosi- ja paberitööstusel ei ole praegu head ajad. Elu on nii kiiresti edasi läinud, paberit ei vajata enam nii palju, praegu on hoopis teised andmekandjad.“